Maniakk

[Phoenix Jennifer Fintry]

Utleme nii, et viimased kuu aega Sigatüükas on olnud rohkem kui sündmusterohked. Peale selle, et koolistress oli maksimaalselt juba peal, lisandus sellele üks maniakk, kes otsustas, et oleks meeletult hea idee enda võlukepp mängu lasta ja paugutada nii, et vähe pole. Mu sõbrad said vigastada. Mulle võõrad said vigastada. Mina sain vigastada. Ma olin sellel hetkel just jooksmast naasnud ning tõmbasin hinge esimese korruse koridoris ning hetk hiljem olin juba pilditu. Sain korraliku peapõrutuse ning hiljem avastati ka kukkumisest tekkinud luumurd. Ma kohe üldse ei taha ropendada, aga t**a, v***u, fu****g hell. See sündmus on mutnud mind natuke paranoilisemaks kui tavaliselt ning selle tõttu otsustasin tulla jälle kohta kus hetkel on vaikne ja rahulik. Nimelt tühja klassiruumi. Edu mulle

OT: Joininge inimesed

[Roxana Rogue]

Leon oli taas otsimas vaikset kohta, kus õppida. Pealtnäha polnud viimased sündmused teda üldse kõigutanud, ja ega sellest oli mõnda jagu aega ka juba mööda läinud, kuid poiss kippus erinevate asjade peale võpatama palju tihedamini kui tavaliselt. Ta oli sisuliselt selle hullu kõrval seisnud, kui see kõik juhtus. Ta oli ühest klassist välja astumas pärast järjekordset õpisessiooni. Tema esimene reaktsioon oli olnud luua kilp. See hakkas eemale paiskama kõiki loitse, mis seda tabasid, ning põrkasid eemale. Poiss polnud kindel, kui paljud loitsud üldse temale suunatud olid ja kui paljud eemale põrgatud needustest kedagi teist tabasid. Tema jaoks oli kõige hullem see, et tal oli teadmiste pagas, millega ta oleks pidanud suutma selle õpilase peatada, kuid esimesed viis minutit ta lihtsalt jõllitas tardunult läbi kilbi, mis toimus, ning siis oli olukord juba muutunud.
Leonidas avas ühe kabineti ukse, kus enamasti tunde ei toimunud. Leidnud aga eest ühe majakaaslase, avastas ta, et teda ei huvita kuigi palju, kas tüdruk on seal või ei. Võib-olla olekski vahelduseks parem kellegagi suhelda.

[Phoenix Jennifer Fintry]

Ukse avamine ehmatas Phoenixit piisavalt, et ta laua pealt püsti hüppas. Nagu juba eelnevalt mainitud, tüdruk oli tunduvalt paranoilisem kui varem. Nähes aga tuttavat poissi ukseavas, tema pinges olek vähenes veidi ning Phoe hingas kergendatult välja, rahunedes piisavalt, et enda koht laual jälle sisse seada. Ta vaatas poissi pealaest jalatallani ning siis manas näole kurva naeratuse. Tundus nagu poiss oli kas mitte haavata saanud või siis ta oli piisavalt kergete vigastustega pääsenud. Tüdruku pilk libises üle tema enda käele, mis oli sidemesse mässitud ja tal siiani veel ümber kaele. Tema nii lihtsalt ei pääsenud. "Hei, Leon," Phoenix lausus vaikselt. Jah, situatsioon oli tüdrukut ehmatanud ning nüüd käitus ta palju ettevaatlikumalt, võib isegi öelda, et hirmunumalt. "Kuidas sul olukord on? Ega sa mingeid vigastusi ei saanud?"

[Roxana Rogue]

Leon noogutas tüdrukule ja libistas kiire pilgu temast üle. Kas seda kätt ei osatud haiglatiivas korda teha? Ju see oli mingi loitsu mõjul vigastada saanud. "Tere, Phoenix," lausus ta kotti õlalt maha libistades ning ühte õpikut välja võttes. Ta peast jooksid läbi kõikvõimalikud loitsud, millega tüdruku käsi oleks võinud vigastada saada, ilma, et seda oleks võimalik mõne sekundiga parandada olnud. Ükski neist ei tundunud aga kuigi tõenäoline, need olid liigagi vägivaldsed. Kõik need teadmised, ja ta polnud suutnud midagi teha. Puuduv väljaõpe sellise olukorra jaoks, ilmselgelt. Vähemalt need kolm õpilast, kes temaga koos klassis olid, ei saanud vigastada.
"Ei, ma olin mingis klassis ja lõin kohe ukse ette kilbi," vastas slytherinlane. "Nii et vaimne tervis on veidi kõigutatud, aga muidu on kõik korras," kehitas ta õlgu. "Mis su käega juhtus?"

[Phoenix Jennifer Fintry]

Tüdruk tõmbas vaba käega läbi juuste ning siis naeratas poisile kergendatult kui kuulis, et poisil õnnestus kilp teha ning ennast sellega säästa. Tüdrukul ponud aega ega võimalust seda teha, sest oli rünnakuhetkel seljaga maniakki poole ning seetõttu läheneti talle pimedast nurgast. Tüdruku peast käisid läbi need õpilased, kelle karjumist ta kuulnud oli ning kes polnud nii õnnelikud, et said juba haiglast välja. Sigatüügas oli tema jaoks olnud alati see kaitstud ja ohtutu koht, kus ei tekkinud vähematki kahtlust, et midagi sellist juhtuda võiks.
"Tubli poiss, reageerisid kiiresti ning säästsid sellega ennast maksimaalselt." tüdruk noogutas,"vaimne tervis on üsna paljudel kõigutatud. Märkasid ju kuidas ma sinu sisenemisel üles lendasin." Phoe tõmbas jalad lauale ning istus rätsepistesse. Poisi küsimus viis ta tähelepanu jällegi enda käele ning ta ohkas.
"Ma ei ole päris kindel, mis täpselt juhtus, sest ma olin üsna kiiresti out. Ta lähenes seljatagant ning käis suur pauk, mu keha läbis suur valu ning seejärel läks kõik mustaks. On võimalus, et ma sain loitsuga pihta, ma isegi pole päris kindel, aga arstid ei julgenud kõike sada protsenti terveks teha, sest kartsid kõrvalmõjusid." Phoe naeratas kurvalt ning vaatas poisile otsa. "Nad tegid mis nad suutsid ja ülejäänu jäi minu teha. Ütleks, et suuremat jama tekitas mulle saadud peapõrutus, sest peavalud käivad siiamaani."

[Roxana Rogue]

"Mul on olemas teadmised, mis oleksid võinud selle tegelase sekunditega peatada," lausus Leon vaikselt selle kiiresti reageerimise kohta. Ta ei olnud nii kuri enda peale, ta teadis varasemaltki, et oskusi kõigi teadmiste rakendamise alal jääb puudu, kuid see oli ikkagi küllaltki häiriv, et ta ei teinud midagi, peale selle kilbi, mis loomulikult oli palju rohkem, kui see, mida enamus tegi.
"Imelik, et nad niimoodi aru ei saa, kas vigastused on loitsust või millestki muust," mõtles poiss valjusti ning istus lauale, asetades õpiku enda kõrvale. Talle oli alati mulje jäänud, et selliste asjade tuvastamine on kaunis elementaarne, kuid samas polnud see eriti üllatav, et eksisteerib loitse, mida pole nii lihtne tuvastada.
"Ta oli su klassikaaslane, eks?" küsis Leonidas siis, pidades loomulikult silmas seda slytherini plikat, kelle pärast ta kolm nädalat omal käel kodus õppima oli pidanud. Kuna kõiki õpikuid ta koju ei lohistanud, oli ta sunnitud ostma kaks uut raamatut, millega tegeleda, kuni oli võimalik tagasi kooli pääseda. Pärast sellist sündmust pole just tahtmist käed rüppes istuda. Ta sundis esimesel nädalal peaaegu hullumeelselt igat sugulast või tuttavat, kes ette juhtus, endaga duelli pidama, enne kui lõpuks maha rahunes, veendudes, et ta oskused on tal olemas ja puudu jäigi hoopis treeningust selliste olukordade suhtes.

[Phoenix Jennifer Fintry]

"Suva need teadmised," Phoenix naeratas,"see ei ole olukord, milleks me peaksime valmis olema. See on täiesti okei, et mõnikord ei saagi kõigele vastu." tüdruk toetas lõua enda põlvele. "Sa oeld niigi tubli, et suutsid kilbi teha."
Phoenix jälgis kuidas poiss lauale istus ning õpiku enda kõrvale toetas. Huvitav, mis õpik see on? "Nojah, ma arvasin ka, et oleks olnud üsna lihtne kõike tuvastada, aga eks ma eksisin. Ise käin veel loitsudest läbiimmutatud koolis ja nad ikka ei suuda sellise asjaga hakkama saada. Shame." Phoe ohkas jällegi. Ta tegi seda viimasel ajal tihti.
Poisi küsimuse peale tüdruk noogutas,"oli küll jah. Olin teda kooli peal näinud ja talle paar korda vist isegi tere öelnud, aga ta tundus mulle alati kuidagi veider ja ebameeldiva vibe'ga niiet hoidsin pigem eelmale. Seekord oli kõhutunne küll täitsa õige." Phoe mõtles tagasi momentidele, kus oli tüdrukuga kokku juhtunud ning talle meenus kord, kus oli just koridori nurga tagant välja atunud ning nägi tüdrukut iseendaga rääkimas. Phoe, järmine kord märka, et selline asi on suur warning sign.

[Sponsored content]