Tõmbab

[Phoenix Jennifer Fintry]

Ükskõik kui palju Phoe ennast üritas ka tühjadest klassidest võõrutada, oli ta taaskord sattunud ühte neist. Tuba ei olnud erilisem ega suursugusem kui kõik ülejäänud, kuid see jäi tüdrukule ette, mille tõttu ka ta sisse otsustas astuda. Kivist seinad, seinadel mõned tormise mere maalid, mis justkui õõtsusid tänu tuuleiilile, mis pääses tuppa avatud aknast. Toa paremas seinas oli vaid üks riiul mõne väga vana raamatuga ja toa keskele oli kokku lükatud viis lauda. Ideaalne koht väikeseks uinakuks. Peale tühjade klasside oli ju Phoe nõrkus puulauad. Veider ikka, kuid veidrus rikastab. Või kuidasiganes see lause käis. Tüdruk viskas ennast lauale pikali, sulges silmad ja üle pika aja lõdvestus täielikult.

OT: Kes tahab, tuleb

[Riley A. Brookes]

Välja olid riputatud järjekordsed lehed Sigatüüka gossipiga ning seekord oli neis ka Riley kohta keelt pekstud. Klatš ei vastanud muidugi tõele, kuid see ei takistanud neidise tuttavaid kuuldu kohta pärimast. Juba olid mitmed sõbrad teda kirjutatu tõesuse kohta küsitlenud ning nüüd oli kõik, mida gryffindorlane soovis, natuke rahu ja vaikust. Kõndides kiirel sammul läbi neljanda korruse koridori ja otsides kohta, kus tema soov täidetud saaks, silmas Alex ust, mis tema teada pidi viima tühja kabinetti, mis mingitel talle teadmata põhjustel enam kasutuses polnud. Niisiis avaski blondiinitar kabinetiukse, plaaniga seal veidi hinge tõmmata, kuni silmas ruumis laua peal lesivat neidu. Teadmata, kas ta peaks lahkuma, piidles Rey esmapilgul võõrast tüdrukut. Kas too magas?

[Phoenix Jennifer Fintry]

Ukse järsk avamine ehmatas Phoe poolsurnuks. Selle asemel, et aga üles lennata, proovis tüdruk paar sekundit surnut mängida ning alles siis sai aru kui halb idee see oli. Pikapeale tõusis Phoenix istuli ning jäi silmitsema tüdrukut enda ees. Välimuse ja image aluses kuuluk tüdruk Phoega samasse kategooriasse, iseloomus polnud ta aga kindel. On kaks võimalust. Kas Phoe hakkab tüdrukut enda ees vihkama või saavad neist parimad sõbrad. Skaalal keskosa kahjuks puudus. Phoe köhis kurgu puhtaks ning otsustas siis ikkagi vaikuse kasuks, silmitsedes neidu ukseavas.

[Riley A. Brookes]

Riley jäi ukseavasse seisma ning jälgis laual lebavat tüdrukut, kelle vastu tal oli järsku huvi tärganud. Neiu nõrkuseks olid kõik salapärased isikud, kes tekitasid temas küsimusi, ning too oli üks neist. Kui võõras istuli tõusis, tundis Rey neius ära oma klassiõe, kellega nad varem polnud suhtlema sattunud. Välimuse põhjal saadud esmamulje järgi võis juba loota, et ka nende kahe iseloomud võivad ühtida. Samas võis välimus sageli olla petlik ning mitte peegeldada seda, mis on seespool, seda Alex teadis. "Võin ma ühineda?" avas neidis lõpuks suu, lõhkudes üksteist silmitsevate tüdrukute vahele siginenud vaikuse. Tundus, et neil oli ühine soov rahule ja vaikusele ning kabinetis oli ruumi mõlemale.

[Phoenix Jennifer Fintry]

Tüdruk viipas vabale ruumile enda ümber. "Ruumi siin jagub, ühine kui tahad." Phoenixil oli isegi hea tuju hetkel, tal poleks tüdrukuga suhtlemise vastu midagi. Peaasi, et chick ta ees liiga palju pointless jura ei räägiks. Siis võib ta poole lause pealt püsti tõusta ning uut kohta otsima minna. Phoenix jäi istuma ning ringutas hetkeks. Oleks tüdruk sekund hiljem tulnud, oleks ta juba maganud. "Ma tean, et ma olen sind kooli peal näinud, aga mul pole ainugi kes sa oled," jah, otsekohesus on võti.

[Riley A. Brookes]

Riley noogutas ning sulges enda järel ukse. Rohkem segajaid polnud neil vaja. Neidis võttis istet Phoenixi kõrvallaual, kuna nii said nad mugavalt rääkida. "Riley Brookes," informeeris ta võõrast oma nimega, aga kätt surumiseks välja sirutama ei hakanud. Tundus sel momendil liiga ametlik. "Me oleme vist klassikaaslased? Sa käid kuuendas?" arvas neidis ning taipas siis, et nad võisid sellele küsimusele ka kohe vastuse saada. "Mul jällegi pole aimu, mis su nimi on, aga ma tahaksin seda saada," sättis Rey end mugavamalt istuma ning kõlgutas vastust oodates kergelt jalgu.

[Phoenix Jennifer Fintry]

"Riley Brookes," Phoe mõtles momendi,"nimi kõlab tuttavalt, aga näoga poleks osanud ise kokku panna." Tüdruk nihutas ennast veits paremale, et tüdrukule rohkem ruumi tekitada. "Ma käin kuuendas jah. Ma oleks eeldanud, et sa Slythist, aga kuna mina ise sealt ja sind ära ei tunne, siis oled sa mujalt. On mul õigus?" Phoe noogutas ning lisas," nimi on Phoenix Fintry, aga enamasti mind kutsutakse Phoe'ks" tüdruk köhatas ning jälgis tüdruku jalgadekõlgutamist.

[Riley A. Brookes]

"Millest sellised eeldused?" pakkus Riley'le siiralt huvi, mille järgi oleks keegi, kes teda pea üldse ei tundnud, pakkunud tema majaks Slytherini. Oli see midagi tema olekus? "Sõõlamiskübar kaalus pikalt mu Slytherini panemist, kuid mõtles siis ümber ning sõõlas mu hoopis Gryffindori, nii et sul on õigus," lausus neidis, jättes välja selle osa, kus ta ise oli kübarat palunud teda mitte Slytherini panna. Selleks, et Phoenix olekski saanud tema palvet mõista, oleks ta pidanud teadma Alexi vanematest ning nendest polnud blondiinitar veel kellelegi rääkinud. "Phoenix on ilus nimi. Omapärane," tegi ta tähelepaneku.

[Phoenix Jennifer Fintry]

"Sa tundud nagu inimene, kellel on palju ambitsiooni, julgust kuid samas ka salakavalust. Lihtsalt tundus nagu sa oleksid meie hulka sobinud," Phoenixil oli halb harjumus esmamulje järgi inimesi kategoriseerida. Ta pani ka mõnikord täppi, kuid enamasti solvusid inimesed ta sõnade peale. "Gryffindor... huvitav." Phoe jäi mõtlikuks. Ta ise poleks teda vist Gryffindori pakkunud, aga no kui nii siis nii. Tüdruku komplimendi peale tüdruk naeratas,"Mulle algselt ei meeldinud enda nimi, praegu olen aga ise ka üsna rahul. Aga tänan komplimendi eest." Riley on ka ilus nimi, aga Phoe on alai arvanud, et kohe kui teha vastukomplimet sama asja kohta, siis see on vaid viisakusest. "Mis sind siia tõi siis?"

[Riley A. Brookes]

Riley naeratas. Neid iseloomujooni ta inimestes väärtustas ning oli hea kuulda, et keegi oleks neid ka temale pakkunud. "Mulle endale meeldib ka loota, et minus neid kõiki on. Ja sinus kui slytherinlases ilmselgelt. Need on väärt iseloomujooned," avaldas neidis heakskiitvalt noogutades oma arvamust. "Jah... Mulle meeldivad seiklused ja julgust peetakse ka gryffindorlastele iseloomulikuks," proovis Alex sõõlamiskübara otsust tõlgendada. Kuulnud klassiõe küsimust, otsis Rey hetke sõnu ning vastas siis: "Vajadus rahu ja vaikuse järele. Siin koolis on nii palju õpilasi ja lärmi, et vahel lihtsalt viskab üle. Lisaks olid kallid gossipi kirjutajad seekord ka minu peale keelt peksnud ja ma ei viitsinud enam inimestele korrutada, et see ei vasta tõele. Seega põgenesin siia. Ja sina... midagi sarnast?" pakkus neiu.

[Phoenix Jennifer Fintry]

"Ilma nende iseloomujoonteta ei saa normaalne inimene olla," võibolla läks Phoe oma kommentaariga üle piiri, kuid mis öeldud, see öeldud. Tüdruk noogutas,"jaa, julgus on Gryffidel ka väga oluline." Selleks hetkeks oli Phoenix üllatusest üle saanud ning tüdruku juttu kuulates kehitas õlgu,"ma olen siin, sest mulle meeldivad tühjad klassiruumid ja puidust lauad." tüdruk naeris,"pärast kõiki neid aastaid Sigaüükas olen enda kohta kuulnud rohkem alusetut gossipit kui on aastas päevi. Aga nüüd ma olen jõudnud punkti kus see mind endam ei huvita mida räägitakse. Maine on ml juba välja kujunenud." Phoe ohkas ning silmas tüdrukut,"Mis gossipit sinu kohta siis levitatakse?"

[Riley A. Brookes]

"Nii omavahel öeldes - nõustun täiesti." Polnud vaja end tagasi hoida, seal polnud ju kedagi, kes oleks võinud nende juttu kuulda ning selle peale ehk solvuda. Vaevalt keegi ukse taga ka luuras. "Siiski on Sigatüükas selliseid, kellel need jooned puuduvad, aga nad on ka masendavalt igavad," nentis Riley. "Tühjad klassiruumid on mõnusad," nõustus neidis pead noogutades. "Aga miks just lauad? Kas toolid ei peaks mitte mugavamad olema?" uuris ta sõbraliku muigega. Tegelikult meeldisid talle endalegi lauad. Nende peal sai lebada ja lakke vahtida, mis võis mõnele tunduda igav, kuid Alexile mõjus see väga lõõgastavalt. Ja sageli tundus isegi muutumatu lagi huvitavam, kui osad õpilased siin. "Ah, ei midagi erilist. Et ma olevat oma hea sõbraga tatti pannud ja et me põhimõtteliselt käime või midagi. Mul endal ei saaks sellest rohkem ükskõik olla, aga mu tuttavate kohta ei saa just sama öelda."

[Phoenix Jennifer Fintry]

Tore oli näha, et Phoe juurde ei sattunud inimene, kes iga pisema asja peale nutma puhkes ja solvus. Tüdrukul oli õigus. Sigatüükas oli ka neid igavaid inimesi ning nendest üritas Phoe hoiduda. Kes tahaks veeta koos aega igava inimesega? Phoe tegelikult ei tohtinud igavate inimeste juures olla, sest juhtus nii, et ta tavaliselt ütles inimesele välja et ta on igav ja siis hakkas draama pihta. Ausus au sisse. "Miks lauad? Ma ise ka ei tea. Mul on juba väiksest saati puulaudade obsession olnud. Palju mugavam kui padjad ja pehme alus. Justkui kindel pind on alati all. Ja toolid on ülehinnatud." Phoenix naeratas ning kuulas Riley jutu ära,"mulle käivad pinda need inimesed, kellel endal on igav elu ja ei suuda enda asjadega tegeleda. Miks on vaja oma nina igale poole toppida?" Phoe mõistis täpselt mida tüdruk tundis. Tegelikult vist ikka ei mõistnud ka...

[Riley A. Brookes]

Riley naeris kergelt. "Sul oli puulaudade obsession, aga mina olin puudega üsna obsessed. Väiksemana sai kogu aeg nende otsas turnitud, kuni ma ükskord ühe otsast alla kukkusin. Sellest ajast peale kardan ma kõrgust." Need sõnad lausus neidis kerge kibedusetooniga hääles. Kõrgusekartus ei sobinud kokku tema seiklejahinge ning muidu julgusega. Üsna masendav, kui mõelda, et ta oleks võinud luuaga kõrgel taeva all kimada või sõpradega kasvõi lendluudpalli mängida, aga kuidas sa seda teed, kui korrakski alla vaadates muutuvad kõik jäsemed süldiks? Äkki oleks Rey saanud end kuidagi kõrgusega harjutada, et oma hirmust üle saada? "Ma ei imesta väga," muigas punasärk, kui oli klassiõe jutu ära kuulanud. "Sa tundud ise ka selline kõvemast puust, mitte mingi pehmeke." Ta kohendas veidi oma asendit ning noogutas tüdruku jutu peale, millega ta täielikult nõustus. "Mida sina kardad?" küsis neiu siis, kuna oli maininud oma hirmu kõrguse ees. Phoenix tundus küll üsna sitke, kuid Alex oli arvamusel, et sisimas kardavad kõik midagi, kuigi ei pruugi seda tunnistada. Ka need kõige kõvemad vennad.

[Phoenix Jennifer Fintry]

"Naljakas, ma pole kunagi puudega nii lähedane olnud. Ma väiksena ikka ronisin mõne otsa, kuid ega ma mingit väga erilist tunnet küll sealt ei saanud." tüduk naeratas mõeldes aegadele millal ta oma kunagise lapsepõlve parima sõbra Ray'ga oli turninud. "Justkui üks õnnetus võttis sul mõnes mõttes vabaduse ära." Phoe ohkas ning järgmise kommentaari peale muigas,"eks peab veits kõvemast puust olema kui tahad selles maailmas ellu jääda, aga eks ma usun ka sellesse, et sündmused muudavad ja kujundavad inimesi. Nii on ka minuga." Tüdruk mõtles korra ning vastas,"mul ei ole väga selliseid tüüphirme. Ma pigem olen mentaalsete foobiatega. Ma kardan unustust ja ma kardan teadmatust, unustada ei saa ka üksildust." See oli natuke irooniline, sest Phoenix eelistas väga tihti üksinda olemist teiste juuresolekule. Aga eks need mõisted ei kattugi 100%

[Riley A. Brookes]

„Puude otsas ronimine pakkus mulle lihtsalt adrenaliini, mille tundmiseks mul teatud perioodil väga palju võimalusi polnud,“ arvas Riley. Kui tema mõlemad vennad end nende ülal pidamiseks üles töötama pidid, jäi tüdruk sageli üksi nende väikesesse koju, mille põnevaimaks osaks pidaski ta sinna juurde kuuluvat räämas aeda, kus puid palju kasvas. “Ja see tekitas minu lapsepeas ka teatud turvatunde, et keegi ei saa mind sealt kätte. Minu elus oli just alanud veidi helgem etapp, kuid esialgu püsis siiski hirm, et see võib otsa saada.“ Ja nii tekkiski väikesel plikatirtsul veider kiindumus puudesse... kuni õnnetuseni. „Jah, mingis mõttes küll,“ kommenteeris neidis oma õnnetust, „aga minul on see pigem mõtlemises kinni. Ma arvan, et selle hirmu saaks minust kuidagi väljagi juurida. Palju hullem oleks olnud tõsine füüsiline vigastus, mida ei saagi ravida.“ Ta kuulas huviga, kuidas Phoenix rääkis oma hirmudest. „Ma usun, et need hirmud on alateadvuses meil kõigil... Oled sa pidanud kunagi mõnega neist toime tulema?“

[Phoenix Jennifer Fintry]

"Eks igal inimesel on enda adrenaliiniallikat vaja. Kes leiab seda puude otsas kõlkudes, kes reegleid rikkudes. See on nii keeruline teema, et selle lahkamine võtab ikka aega." Tüdruk naeratas ja silmitses kõrval istuvat tüdrukut. Ta tundis, et Riley on temaga justkui väga sarnane, aga samas ka meeletult erinev. "Igal noorel on enda seda safe place vaja." Phoenix tundis nagu ta oleks juskui leidnud endale taaskord sõbra, kes teda veits kõrgemal levelil mõistab ja see on meeletult tore. "kõik hirmud on mõtlemises kinni, sesk kui sa leiad endas ükskord julguse end avada, olla haavatav, kuid samas ka mõista ja aksepteerida, siis oled juba samm lähemal enda võitmisele ja hirmudest üle olemisele." Kuidas on see võimalik, et Phoe suudab nii hästi asju sõnadesse panna, aga ise ei suuda enda lausete järgi toimida. "Eks ikka olen," vastas tüdruk,"mu elu pole kindlasti lust ja lillepidu olnud."

[Sponsored content]