Ajame elu sisse

[Phoenix Jennifer Fintry]

Ümisedes juba mitmendat päeva sama noodijuppi sammus Phoenix siseõue poole. Tunnid oli päevaks läbi ning kuigi oli lehtedekaupa kodutööd, siis tüdruku prioriteedid olid täiega paigas ning ta otsustas õppimise asemel hoopis siseõues veits kirjutada. Laule, luuletusi, jutte - mis iganes tüdrkule pähe tuli. Tema paremas käes oli usaldatud nahkkaantega "loomeraamat" ja pastakas oli topitud pükste taskusse. Õues oli küll jahe, aga tüdruk sellest ei hoolinud vaid pigem rõõmustas tuuleiili peale, mis tema nahka paitas. Tänasel päeval küll päike ei paistnud, aga siiski hele taevas tegi atmosfääri mõnusaks. Leides pingi sisehoovi põhjanurgas, lamas tüdruk pingile ning lasi inspiratsioonil enda juurde jõuda.

AN: davai, liituge ja ajame elu sisse

[Anthony Evans]

Anthony oli üks neid õpilasi, kes mõned nädalad tagasi toimunu puhul oli viibinud otse sündmuste keskmes ning kes ära pööranud õpilast rahustada püüdes oli pälvinud ka mõned veidi raskemad vigastused. Seega naases ta alles nüüd - pärast mõningast haiglasviibimist ja seejärel kodus virgumist - tagasi Sigatüükasse.
Vahetanud tervitussõnad paari semuga ning vastanud reale 'kuidas-sul-läheb'-küsimustele, võttis noormees suuna siseõue, et seal üks rahustav suits teha. Nõjatunud vastu ühe jämedama puu tüve, läitis Drew sigareti ning tõmbas sellest sügava mahvi, pilguga ümbrust uudistades.
Silmanud veidi eemal, pingil, tuttavlikku kogu lesimas, ei tekkinud kutil kahtlustki, kellega tegu. Selle neiu tundis ta iga kell ära. Esialgu otsustas ta tütarlast siiski vaikides jälgida, kuigi tema sigaretist lahkuv suits ilmselt pidi ta varsti reetma. Senikaua aga otsustas Anthony Phoenixit, kes nägi nii armsalt rahulik välja, mitte segada. Ta ei olnud ka üldse kindel, millised nendevahelised suhted hetkel olid. Need olid algusest peale olnud segased ning nüüd oli nende viimasest kohtumisest veel terve kuu möödas ka. Igal juhul oli tal seda nägu rõõm taas näha.

[Phoenix Jennifer Fintry]

Null. NULL. Selle aja jooksul mis tüdruk oli endaga veetnud oli tal peas null mõtet millest või mida kirjutada. Aga selles ta süüdistas viisijuppi mis ikka veel ta mõtteid vallutas. Need on need laulud mis tulevad ja siis enam meelest ka ei lähe. Shame. Nojah kuigi inspiratsiooni ei tulnud, siis pink oli piisavalt mõnus, et vähemalt prokrastineerida ja õppimiskohustustest kõrvale põigata. Ega praegu veel võtsid õpetajad asja natuke rahulikumalt ka. Eks paljud olid veel natuke hirmul, midagi sarnast juhtub veel. Üsna paljud olid haavata saanud siiski. Kaasa arvatud Phoenix, aga nüüdseks olid tema haavad paranenud. Alles oli vaid paranoia, mis hakkas Phoel lõpuks ka vaibuma. Tüdruku tõmbas mõttest välja tuttav suitsulõhn ning tüdruk tõusis kiiresti istuli.

[Phoenix Jennifer Fintry]

Äratundmine. See see oli. Vaid mõned meetrid eemal oli Anthony, suus sigaret ja näos õrn muie. Äratundmine. Tüdruk tundis kuidas naeratus tekkis iseenesest tema näole ning sai aru kui tore oli tal tegelikult praegu poissi näha. Oeh kuidagi juhtus nii, et poisi ja tüdruku teed polnud juba ammu ristunud, aga Phoenixi jaoks ei olnud midagi muutnud. Anothoy oli ja jäi talle kuidagi arusaamatul kombel kalliks. "Tead, sharing is caring," tüdruk viipas käega poisi juurde ning patsutas pinki, kutsudes sellega poisi endale lähemale.

AN: soorry et ma kahes osas vastasin, ühes tükis ei lubanud ära saata

[Anthony Evans]

Phoenixi familiaarne pilk ning armas naeratus täitsid Anthony meeldivalt sooja tundega ning temagi suunurgad kerkisid automaatselt veidi ülespoole. Noormees vastas neiu viipele ning võttis mõned hetked hiljem juba brünetitari kõrval istet. "Kirjutad? Või joonistad?" uuris ta õrna muigega, tütarlapse käes nahkkaantes märkmikku silmates. "Aa, kas sa tahad, et ma selle ära kustutaksin?" taipas kutt siis küsida, sigareti küljest veidi põlenud tuhka lahti raputades. Igaks juhuks, võib-olla teist häirib suitsulõhn. "Või soovid ise ka ühte?" Ta ei teadnud, kas Phoenix suitsetab või ei, kuid pakk oli tal nahktagi taskus ning sealt kaaslasele ühe sigareti loovutamise vastu polnud kutil midagi. Drew ise suitsetas küllaltki harva, enamasti kui ta soovis lõõgastuda või kui lihtsalt isu peale tuli. Nii sõltuvuses ta siiski ei olnud, et igapäevaselt mitu korda tobil pidi käima. "Kuidas sul läinud on?" skänneerisid mehe silmad seda nägu, mida ta ilmselgelt igatsenud oli, kuigi siiamaani polnud seda endale eriti teadvustanud. Päris sündmusterohke kuu oli vahepeal möödunud ning sündmused olid kõiki erineval moel ja määral mõjutanud.

OT: Arusaadav

[Phoenix Jennifer Fintry]

Tüdruk tegi poisile ruumi, ennast natuke kõrvale nihutades. Ei olnud kindel kas poisile liialt lähedal istudes tüdruku mõtted päris selged oleksid olnud. Phoenix ohkas poisi küsimus peale ja silmas enda käes olevat märkmikku. "No plaan oli kirjutada jah, aga minu inspiratsioon ja muusa on vist tänaseks lahkunud. Ainult "it's raining men" kummitab peas... " Tüdruk needis antud hetkel inimesi kes selle laulu välja mõtlesid. Tüdrukuni jõudis poisi familiaarne ning vägagi kodune lõhn segatud suitsulõhnaga. Kodune lõhn? Phoenix raputas selle mõtte endalt peast ära ning siis vaatas sooja naeratusega posile otsa. "See tähendas, et ma soovin ka ühte," ta polnud ahelsuitsetaja, aga aeg-ajalt kulus üks tüdrukule ära. Mis iganes ka selle põhjuseks ei olnud. Drew küsimuse peale kehitas Phoenix aga õlgu. Kuidas mul läinud on? "No tead, viimased nädalad on üsna raskelt möödunud. See segane ehmatas ikka korralikult," tüdruk ohkas,"sain sellest toredast üritusest peapõrutuse ja mingi loits suutis mu käe ka tuksi keerata." Phoe liigutas enda nüüdseks paranenud kätt ning meenutas aega millal pidi põrguvalu tundma. Lahe elu siin koolis. "Ja no lisaks sain korraliku paranoia, aga ega sa hakkab ka vaikselt vaibuma. Või no ma loodan vähemalt et hakkab." Aga kui tüdruku silmad poisi näo leidsid, läksid kõik õudused ta päeast ära. Ja Phoe oli selle pärast poisile tänulik. "Kuidas endal? Kas pääsesid jamast või jäid just tulejoonele?" Tüdruk pani poisi ulatatud suitsu ette ning siis justkui meenus talle midagi ning ta vaatas muigega poisile otsa,"palun anna mulle tuld."

[Anthony Evans]

"Kas mina ei sobi sulle inspiratsiooniks ja muusaks?" päris Anthony muiates. Huvitav, mida Phoenix tema kohta kirjutanud oleks? Neidise sõnu kuuldes õngitses noormees taskust suitsupaki ning lasi teisel sealt ühe sigareti välja valida. Tütarlapse jutuga sai ta ainult nõustuda, väljendades seda kerge peanoogutusega. "Sa ei tundnud teda?" oletas ta, sest kui neiud lähedasemad oleksid olnud, siis ilmselt oleks Phoenix sõbrannale veidi leebema nimetuse andnud. "Aga nüüd on kõik korras?" ilmus kuti kulmude vahele õrn murekorts. Just füüsiliselt - vaimselt oli see kõigile kooli asukatele ilmselt põntsu pannud, millest nüüd tasapisi toibuti, kes kiiremini ja kes aeglasemalt. "Ah, jah," otsis Drew neiu palve peale kiirelt oma zippo välja ning naaldus siis brünetitarile veidi lähemale, et tema sigaret süüdata. "Ma arvasin, et sa oled nii kuum, et saad iseenesest põlema selle," naljatas kutt, muie tütarlapse lähedusest veidi kohmetu. Neid huuli, mis hetkel hoidsid suitsu, oli tema kunagi suudelda saanud... Tulemasinat tagasi taskusse libistades, nõjatus Anthony vastu pingi seljatuge ning tõrjus selle mõtte tahaplaanile. "Mul läks päris õnnetult. Üritasin tüdrukut maha rahustada, mille peale ta mind kuskile rusude otsa paiskas. Mind saadeti arvukate marrastuste, paari haava, kergelt muljutud roide ja murtud käeluuga haiglasse, aga enam pole midagi hullu. Ainult alaselja peal on üks arm juures. Täna on mul tegelikult esimene päev siin tagasi olla, and damn it feels good," lõpetas ta oma monoloogi veidi positiivsema noodiga. Sigatüügas oli ikka kodune.

[Phoenix Jennifer Fintry]

Tüdruk nõjatus ettepoole, lastes Anthonyl enda suits süüdata. Saades selle põlema, võttis Phoe pika mahvi ja vajus samuti vastu seljatuge. Poisi kommentaari peale aga tüdruku suule ilmus muie ning õrn naerupahvaks pääses huulte vahelt valla. "ai, flattery will get you everywhere tead." Poissi oli tõepoolest meeletult hea näha. Eks järelikult oli ta Drewd igatsenud. Keeruline. "Ei sa sobid väga hästi mu muusaks, ainult sa vist tulid liiga hilja, et mu paberilehed tänu sinule täiendust saaksid," see oli ka sulatõsi. Kui poiss oleks olnud siin kui tüdruk inspiratsiooni otsis, siis oleks ta selle ka leidnud. Kuigi ta polnud just kindel kas ta süda nendele sõnadele, mis paberile oleks sel juhul kirjutatud, vastu oleks pidanud. Tüdruks raputas pead võttes veel mõned mahvid," ei tundud jah. Olin koolipeal näinud, aga see ka kõik. Ma ei kujuta ette kuidas need inimesed veel tundsid kes teda tundsid. Karm" tüdruk naeratas ja vaatas poisile otsa,"aga nüüd on kõik korras." Tüdruk hammustas huulde. Seda tegi ta viimasel ajal palju. "Issand jumal, ja ma veel arvasin, et minuga läks pahasti," Phoe oli tõeliselt šokis... Eks ta vist lootis et kõik talle kallid ja lähedased inimesed vähemalt oleksid sellest pääsenud. Õnneks paljud pääsesidki. "Kui ma oleks seda teadnud, siis oleks sulle kindlasti kirjutanud ja uurinud kuidas olukord on," Phoenix tundis ennast tõeliselt halvast. Tõesti hea sõber Phoe. "Ma igatahes loodan, et midagi sellist rohkem ei juhtu... Ja no tõsiselt tore et sa tagasi oled," noori ei ümbritsenud muu kui tühi hoov ja väike suitsupilv. "Tead, ma olen nüüd aus," Phoenix vaatas poisile siira naeratusega otsa ning müksas teda sõbralikult,"ma vist isegi täitsa igatsesin sind vahepeal." Ta pööras pea poisi näolt ära. Vist oli tal ise ka piinlik, et sellised sõnad lausus. Sest siiski oli asi keeruline.

[Anthony Evans]

Anthony naeris tütarlapse sõnade peale ning võttis suitsust järjekordse mahvi, jälgides pilguga tossu, mida ta välja puhus. "Kahju," tegi ta pettunud näo pähe. "Ma oleksin tahtnud teada, mida sa minu kohta kirjutaksid." Ta oleks üldse huviga lugenud, millest teine kirjutas, et selle salapärase neiu mõttemaailmast rohkem aimu saada, kuid selline märkmik tundus talle liiga isikliku esemena, et küsida. "Ah, mis seal ikka, elasin üle," kehitas Drew õlgu. "Pahasti on pigem selle neiu endaga ja tema lähedastega. Neile on see suur šokk kindlasti." Seega noormees leidis, et halamiseks puudus tal niikuinii õigus - tema füüsilised vigastused paranesid ja ta sai oma eluga edasi minna. See oli midagi, mille üle tänulik olla. "On tõesti tore tagasi olla," pidi Anthony tõdema. Nüüd, kus ta sooja päikese all Phoenixiga suitsu kimus, täitis valgete seintega haiglaruumile tagasi mõtlemine ta ebameeldivusega. Niimoodi nelja seina vahel lõksus olla, enamus aega kaaslaseks ainult piiksuvad monitorid ning televiisor, oli kergelt hulluksajav. "Pole hullu. Mul oleks kipsis käega nagunii olnud raskusi tagasi kirjutamisega," ei pannud ta tüdrukule seda pahaks. "Ja võib-olla me oleks nii siivutuid asju kirjutanud, et ma poleks tahtnud kedagi minu eest kirjutada ka paluda, hm?" Kuti uudishimulik pilk leidis brünetitari oma, kui too oma järgmised sõnad lausus. "Mina igatsesin sind ka," naeratas poiss malbelt ning viis käe hetkeks kaaslase põsele, et tüdruku nägu õrnalt taas tema omaga vastamisi tuua. "Kas ma olen selline inimene, kelle igatsemise üle tuleks häbeneda?" kergitas ta veidi tögava, kuid leebe muige saatel kulmu, pilk Phoenixil.

OT: Dang, üks asi jäi märkamata, muutsin veits

[Phoenix Jennifer Fintry]

Tüdruk naeratas,"ma ei tea kas ma oleks selle üle elanud kui sa mu kirjutisi oleks lugenud," Phoe köhatas,"Piinlik pigem." Kuigi praegune vihik oli veel pooltühi, siis oli seal piisavalt infot tüdruku kohta. Ta on alati arvanud, et kui autor midagi kirjutab, siis see üsna tugeval kajastab autorit ennast ning kannab tükikest temast endaga. Seetõttu ongi ta kirjutised üsna isiklikud. Aga kui Anthony oleks mõnd lugenud, siis oleks poisi arusaam võibolla tüdrukust veits muutunud. Noh mis seal ikka. "Elasid küll, aga see pole ikka aus." Tüdruk noogutas poisi sõnadega kaasa,"Kindlasti on see neile suur šokk... Ei taha isegi ette kujutada kuidas nad võivad ennast tunda. Oeh, mul on tüdrukust isegi kahju, aga samal ajal ma vihkan teda nii väga. Ma ei tea kas sa aru saad mida ma mõtlen." See oli tõde. Ilmselgelt tüdrukuga oli midagi pahasti ja ta polnud just kindel kas teda selles süüdistada saab. Aga jama tekitas ta piisavalt palju et türduk temale mõeldes kurjaks muutub. Tüdruk tõmbas viimased mahvid ning viskas koni põrandale, kus ta kannaga selle täiesti ära kustutas."Oh kindlasti me oleks liialt siivutuid asju kirjutanud, selles pole kahtlustki," Phoe naeris, kuid siis sai aru, et võib-olla see järeldus polnudki nii vale. Kui Drew aga lausus, et Phoenixit samuti igatses täitis tüdrukut soojus ning liblikad otsustasin noad välja võtta ja tüdruku sisimust torkima hakata. Phoe raputas pead,"sa pole kindlasti inimene, kelle igatsemise üle tuleks häbeneda," tüdruk vajus veidi poisi puudutusse, lüües silmad maha, kuid siis kohe jälle poisi silmadesse,"ma lihtsalt ei tea, kas selline kommentaar oli kohane." Phoe manas muige asemel näole sooja naeratuse. "Sa oled pigem selline inimene, keda igatsema hakata on väga kerge."

[Anthony Evans]

"Hmm?" muigas Anthony ning viskas maha oma sigareti, mis oli juba nii väike, et seda ei saanud hästi sõrmede vahelgi hoida, kustutades selle tenniseninaga lõplikult. Kohe ta teise järele vajadust ei tundnud, võib-olla hiljem teeb veel mõne. Kui ikka mitu nädalat polnud suitsu ette saanud, siis üle pika aja mõjus see meeldivalt lõõgastavalt. "Oled sinna ka siivutusi kirjutanud?" naeris ta kergelt. Mõte sellest oli tegelikult päris kuum... Mis tähendas, et mehel oli targem see peast välja visata. "See igal juhul pani mind veel rohkem teada saada tahtma." Kutt jälgis, kuidas neidis ka enda sigaretile lõpu peale tegi ega hakanud ise uut pakkuma. Tütarlaps loodetavasti küsib ise, kui soovib. "Elu ongi ebaaus," muigas Drew kibedalt. "Aga haiglas polnud tegelikult vigagi. Päris kobedad õed olid, kes minu eest hoolitsesid," otsustas ta Phoenixit veidi õrritada, manades huulile sellise totra naeratuse nagu poisikesel, kes on just paljaid tšikke näinud. Tema oleks küll kadedust tundnud, kui Phoe mingitest teistest poistest niimoodi rääkinud oleks, kuigi tal otseselt õigust armukadetseda polnud, nende vahel polnud ju midagi. "Ma pole kindel, kui paljud inimesed seda arvavad," naeris ta neiu sõnade peale. "Aga mul on hea meel, kui sina üks neist oled." Ta hoidis veel mõne hetke kätt neiu meeldivalt sooja põse vastas, kuid viimaks siiski eemaldas selle, mis tekitaks hetkese kohmetu olukorra.

[Phoenix Jennifer Fintry]

"Ei usu või?" neid naeris ning vaatas kuidas poiss enda sigareti täielikult kustutas. Siis silmas ta jälle poissi."Ega pigem on sealt raske leida midagi mis siivutu pole," tüdruk sosistas lause poisile kõrva, nõjatudes talle piisavalt lähedale, et nende kehad kontaktis oleks, kuid siis ennast ära tõmmates muigas ning jäi poisile otsa vaatama. "Noh tead ju, tuleb kirjutada seda, mis pähe tuleb," lisas tüdruk ning tegi poisile silma. Kui Drew oleks sellised laused tüdrukule öelnud, siis oleks Phoe juba näost tulipunane. "Aga no palju tahad, vähe saad," kehitas neid kavala pilguga õlgu. Kui Anthony aga mainis haiglas kohatud õdesi, muutus Phoenixi ilme üsnagi kibedaks ning mõtted keerlesid ümber selle, mida ta tahaks neile õedele teha vot. Sama kiiresti aga kui kuri ilma tüdruku näole tuli, see ka kadus. Jäi üle vaid loota, et poiss midagi ei märganud. Armukadedus viib ikka kunagi hauda,"ei ega mul siin koolis oli ka paar isikut, kes minu eest ka hoolitsesid" ja vot see oli kohati vale. Kuigi paar sõpra ta käekäigust hoolisid, olid selle kuu aja jooksul enamus inimesed kauged, samuti Phoenix. Phoe hingas välja, sest ei olnud arugi saanud, et oli natuke aega hinge kinni hoidnud. Ärevusest vist. Kui poiss oma käe tüdruku näolt eemaldas, Phoe värises, sest endine soe tunne asendus külmaga. "Umh.." Phoe ei suutnud sekundiks midagi lausuda, kuid siis jälle kogus ennast. "Miks sa teed mulle nii?" Phoenix hammustas huulde, sest polnud kindel, kas ta just seda tahtis öelda ning siis raputas pead,"ah unusta see viimane asi ära."

[Anthony Evans]

"Kui ma väga kujutan ette sind selliseid asju kirja panemas, siis ehk isegi usun," muigas Drew vildakalt. Anthony sulges silmad ning nautis neiust õhkuvat meeldivat lõhna, kui too talle hetkeks lähemale kummardus. Samas pidi ta säilitama enesekontrolli ning lootma, et liiga palju verd ühte kohta ei valguks, if you know what I mean. Seda oli raske kontrollida, kui tütarlaps talle nii lähedal oli ja talle selliseid asju kõrva sosistas. "Mille - või kelle - peale sul tavaliselt siis sellised mõtted pähe tulevad?" pidi ta hääle enne nende sõnade lausumist puhtaks köhatama.  Kuulnud, et ka tüdruku eest olevat vahepeal koolis hoolitsetud, vajus Drew' kulm kergelt kortsu, kuid ta üritas kadedusepistet mitte nii väga välja näidata. Ta oleks küll kogu südamest tahtnud küsida, kas neiu eest hoolitsesid ikka ainult sõbrannad, kuid ilmselt oleks kuti toon ta siis reetnud. "Ah, üks õde oli eriti armas. Ta andis mulle rohtusid ja veetis minuga aega ja aitas mul kipsis käega haiglariideid vahetada. Ja hiljem andis mulle oma numbri ka. Kurat, ta oli ikka nii ilus..." otsustas ta hoopis oma valega jätkata. Haiglas oli muidugi nooremaid õdesid ka olnud, kuid Phoenixist polnud keegi seal ilusam olnud ning ühegi tutvuse võrra rikkamana ta sealt ka välja jalutanud polnud. Nii et this was all lies. "Mida ma sulle teen?" pomises noormees, kuigi aimas juba isegi, mida tütarlaps mõtles. "Kas sul on ebamugav, kui ma sind puudutan?" uuris ta, ehkki oli üsna kindel, et vastus sellele küsimusele on eitav. Vähemalt Phoe senised reaktsioonid füüsilisele kontaktile olid kõnelenud vastupidist. "Anna andeks, ma ei tee enam."

[Phoenix Jennifer Fintry]

Nähes, et Phoel vähemalt mingigi mõju poisi peale oli, tekitas ta näole rahuloleva naeratuse. "Kelle on vist pigem õige jah," tüdruk muigas,"tead noh, siin koolis on ikka palju materjali, mis tekitavad pähe mõtteid. Väga siivutuid mõtteid." Tõde oli siiski see, et Phoenix kirjutas antud märkmikku kõike muud kui siivutut. Selle jaoks oli tal eraldi vihik. Kuid kuulates poisi kirjeldust haiglaelu kohta, läksid tüdruku käed rusikasse ning ta surus hambad kokku. Ta teadis, et ta ei tohiks praegu armukadedaks minna, aga no kurat küll, ta ei saanud selle vastu midagi parata. Aga samas ta ei tahtnud sellest tüli tekitada. Tal ei olnud selleks õigust. Selle asemel ütles ta mitte just väga veenvalt ja hambaid krigistades,"nii tore, ma loodan et sul on temaga siis tore." Kurat. Kurat. Drew siis võib enda õdedega lihtsalt elu edasi elada, mida ta enam tüdrukust tahtis?? Sõbrad on ka okei olla... Või on ikka? "Mida sa mulle teed?" tüdruku näole tekkis mõtlik ilme,"sa paned mind ennast igatsema kuigi ma ei tohiks. Sa paned liblikad. Ei. Sa paned kuradi kajakad mu sees lendama ja ma pean seda kõike sinu eest varjama, sest mul pole õigust neid asju tunda ja sind sellesse olukorda panna." Tüdruk raputas pead, sest jälle pani poiss ta enda mõtetest rääkima. "Ei, mul ei ole ebamugav, mu keha lihtsalt reageerib su puudutustele... Well, üsna tugevalt." Kuid tüdruk ei tahtnud, et poiss lõpetaks. Selle lause lausumiseks tal aga julgust enam ei olnud.

[Anthony Evans]

"On tõesti palju. Seitsmenda tšikke oled näinud? Damn..." Kui neiu teda õrritas, ei kavatsenud Anthony samaga vastamata alla anda. Teise rusikasse tõmbunud käed ei jäänud talle aga märkamata ning seda võttis ta kui märki tuure maha võtta. "Päriselt loodad?" pomises noormees tütarlast hellalt silmitsedes, muie huulilt kadumas. Ta ei tahtnud Phoenixit välja vihastada, hell, kui neidis oleks talle oma meestest niimoodi rääkinud, poleks Drew ka seda pealt kuulata suutnud. Ravenclawlane hingas pahinal välja, kui kuulis tüdrukut kirjeldamas seda, mida Tony teda tundma pani. "Miks sa arvad, et sul pole õigust neid asju tunda? Tundeid ei saa keelata..." raputas mees pomisedes pead. "Nii et sulle meeldib?" kinnitas ta oma pilgu siis brünetitari silmadesse, viies ühe tumeda juuksesalgu neiu kõrvade taha, riivates seejuures teise nahka. "Tead mis? Haiglas üks õde tõesti aitas mul haiglasärki vahetada. Aga kogu see aeg ma mõtlesin, kui hea see oleks, kui need oleksid sinu käed..."

[Phoenix Jennifer Fintry]

"Seitsmenda tšikid tõesti on palju silmailu," ohkas tüdruk, kuid naeratus ei lahkunud ta suult. Ta vist lihtsalt lootis, et poiss neid ei märganud. Loll ka et seda arvatam tüdrukud oli tõepoolest imeilusad. Poisi küsimust kuuldes aga tüdruk raputas pead ning naeratas poisile silma vaadates,"vist pigem ikka ei looda, aga kui ta sulle tõeliselt meeldib, siis kes olen mina, et midagi selle kohta öelda. So what makes you happy. Be with who makes you happy tead." Tüdruk oli siiras. Kuigi mõte sellest imeilusast tüdrukust ja Anthony'st tekitas temas viha, aga ta tahtis, et poisil tore oleks. See oli tema suhtes aus. Phoenix hammustas jälle huulde,"Tundeid ei saa keelata, aga neid ei tohi ka peale suruda." Kui poiss temast sama ei arva, siis on mõttetu seda juttu rääkida. Kui aga poisi käed jälle enda koha tüdruku naha vastas leidsid, tüdruk tõmbas järsu pahmaka õhu sisse ning sulges hetkeks silmad. "Meeldib? See on on veel vähe öeldud," pomises tüdruk vaikselt. Kuid poisi järgmist lauset kuuldes lõpetas tüdruk justkui üldse hingamise. Tundus nagu tüdruk oleks jälle otuse vastu võtnud, aga veel ta seda täide ei kavatsenud viia. Ta polnud kindel, kas see oleks hea idee olnud. "Oeh, sa ikka oskad mind armukadedaks ajada."

[Anthony Evans]

"Ta ei meeldi mulle," raputas Anthony pead, toon konkreetne. "Ma valetasin." Ta pilk püsis ainiti Phoenixil, püüdes kaaslase igat reaktsiooni. "Kui sa veel korra huulde hammustad, siis ma ei saa garanteerida, et ma suudan vastu panna soovile seda ise teha," mühatas kutt madalalt. Noormehe pöial liikus edasi tütarlapse põske silitama ning viimaks leidis tee neiu huulteni. Need olid nii pehmed, kutsuvad. "Ei, päriselt. Ma tahtsin, et see oleksid sina olnud. Ja et sa teaksid, siis mulle pole viimasel ajal tegelikult ühtegi seitsmendikku ega haiglaõde silma jäänud." Drew tahtis lõpetada õrritamise ning tüdrukuga aus olla. Teine oli talle just südant puistanud ning vääris seda. "Sa ei tea, kui väga ma tahaksin sind praegu suudelda. Aga ma ei taha, et sa haiget saaksid. Ma pole eriti osav selles... suhetes, truuduses. Ma kasvasin üles vanematega, kes elasid põhimõtteliselt vabaabielus." Kutt ohkas, langetades hetkeks pilgu, kuid tuues selle siis tagasi Phoenixi silmadesse. "Sa väärid paremat. Päriselt."

[Phoenix Jennifer Fintry]

Kui poiss tunnistas, et ta valetas, siis tüdruku suu vajus otseses mõttes lahti. Kuid siis kergendus ja rahulolu täitis tüdruku meeled. Naeratus moodustus tüdruku suule. SUUR NAERATUS. Poisi kommetaari peale aga tüdruk vaatas altkulmu Drewle otsa ja meelega hammustas enda huult, lastes selle seekord eriti aeglaselt hammaste vahelt lahti. Talle meeldis poissi õrritada, aga talle ei meeldinud kui poiss teda õrritas. Karm. "Ma oleksin ka tahtnud, et see mina oleksin olnud. Sa isegi ei kujuta ette kui armukadedaks sa mu sellise jutuga ajasid," tüdruk lõi poisile üsna õrnalt vastu kätt,"nii ei tohi." Ta küll üritas näida tige, kuid mõlemad teadsid, et seda ta ei ole. Poisi lause peale ta vaid raputas pead,"mis on kuttidel selle "sa väärid paremat" jutuga? Miks te ei võiks kordki olla isekad ja võtta seda mida te tahate ja antud olukorras ka vabalt saaksite." Tüdruk raputas pead,"ma mõistan miks sa kahtled, aga kurat küll, ole isekas." kuid Phoe polnud kindel, kas isekas on sel juhul Anthony või Phoe ise.

[Anthony Evans]

Anthony muigas, kui tema sõnad tütarlapse huulile naeratuse tõid. Selles polnud kahtlustki, et ta Phoenixist hoolis, ja seetõttu oligi ta toimuva suhtes palju kõhklevam kui tavaliselt, kus ta oleks naiivsest tšikist viimast võtnud ning edasise pärast mitte muretsenud. "Fuck..." pomises noormees, kui neiu oma alahuule taas hammaste vahele võttis ning selle siis õrritava aeglusega taas vabastas. Ta naaldus ettepoole, võttes brünetitari alahuule nüüd enda omade vahele ning suudeldes seda õrnalt ja lühidalt, eemaldudes kõigest sekund-kaks hiljem. "Ma olen seda juba teinud ju... Too kord vangikoobastes. Ja nüüd jälle. Ma jään oma seisukoha juurde - sa väärid paremat. Aga eks sa võid seda hiljem ka saada..." Nende sõnadega surus Drew oma huuled taas neidise omadele, suudeldes neid nüüd palju ahnemalt. Tüdruk võrgutas teda kogu aeg ja ta ei suutnud enam ahvatlusele vastu panna...

[Phoenix Jennifer Fintry]

Kõik mida poiss tegi, ajas tüdruku totaalselt hulluks. Tema pilgud, tema naeratus ja nüüd kui poiss tüdruku alahuulde hammustas, siis vajusid Phoenixi silmad iseenesest kinni ning rahulolev ohe pääses ta kurgust valla. Oma silmi ei avanud ka teise suudluse aja, vaid otsustas kõike täies mahus nautida. Peast kõik mõtted pühitud, ta keskenud vaid eesolevale poisile, kes justkui täpselt teadis milliseid nuppe vajutada. Tüdruk naeratas ning kehitas õlgu,"tõsi, vangikoobastes oli väga lõbus ning sa suutsid ennast veelkord tõestada," naeratis asendus muigega, sest oh boy kuidas Drew ennast ikka tõestada oskas. "Pohh mis ma väärin, asi on selles mis ma tahan. Ja fuck, ma tahan sind, niiet ära mõtle üle." Tüdruk vastas sama ahnelt poisi suudlustele ning põimis on käed ta juustesse. Just nii ta tahabki.

[Anthony Evans]

Anthony üks käsi toetus hellalt Phoenixi pihale ning teine tõmbas neiut ülaseljast lähemale, kui ta tütarlapse suudlustele näljaselt vastas. Lastes järgneva minuti jooksul nende huultel eralduda vaid sekundisteks hingetõmmeteks ning nautides seda täiel rinnal, tõmbus noormees viimaks eemale ning suitsupakk ja zippo leidsid taas tee tema kätte. Ta lihtsalt tundis, et vajab veel ühte sigaretti. Selle süüdanud, toetus Drew vastu pingi seljatuge ning tõmbas sügava mahvi. "Sa valisid totaalselt vale inimese, kelle vastu midagi tundma hakata," vältis kutt klassiõe pilku, teeseldes huvi hoopis nende poolt otse vaadatuna teisel pool kõnniteed kasvava lillepeenra vastu. "Mitme poisiga sa varem olnud oled?" leidsid kuti hallid silmad taas Phoenixi näo üles. Vaevalt sai seda võrrelda tema märkimisväärsete numbritega, mis ütles nii mõndagi.

[Phoenix Jennifer Fintry]

Wow. Muud ei osanud Phoenix mõelda. Justkui ta mängiks tulega, aga tulega, mille kuum hõng vaid tüdrukule energiat juurde loob. Drew oli kindlasti hea suudleja. Hell, imeline kohe. Selle tõttu oli Phoe kehade eemaldamiseks täiesti hingetu ning lai naeratus kaunistas ta nägu. "See justkui läheb iga korraga paremaks." Ta vaatas kuidas poiss järgmise suitsu süütas ning toetas rahulolevalt vastu pinki, noorte õlad tihedalt üksteise vastu surutud. Poisi kommentaari peale kehtias tüdruk õlgu,"ma pole kunagi väga häid otsuseid teinud, pluss ega mina süüdi ei ole, et sa mu ära võrgutasid." Phoe silmad vaatasid samuti enda ette. Küsimuse peale, aga vastas tüdruk Drew pilgule,"no täpsusta, kas mitmega ma olen lihtsalt lõbutsenud," tüdruk muigas ning siis muutus natuke tõsisemaks,"või mitmega mul on olnud midagi tõsisemat?"

[Anthony Evans]

"Äkki ma olen vahepeal harjutanud?" turtsatas Drew tütarlapse sõnade peale muiata, kuigi viimane kuu oli nii pingeline olnud, et tal polnud naiste jaoks aegagi jäänud. "Mina pole ka süüdi," kehitas noormees õlgu, suust tossu välja puhudes, "aga kui sa minu pärast haiget saad, siis on see paratamatult minu süü." Hoides sigaretti sõrmede vahel, jälgis Anthony, kuidas see otsast aeglaselt põles. "Võid mõlemad öelda," arvas kutt. "Kuigi juba see, et sul on kellegagi midagi tõsist olnud, näitab, kui erinevad me selles osas oleme." Endal tal polnud ühtegi püsisuhet ette näidata, enamasti piirdusid asjad seksiga, Tony polnud kellegagi mingit emotsionaalset sidet tundnud. Oma osa oli selles kindlasti vanemate eeskujul, ent isegi kui Drew mingis vanuses mõistma hakkas, et tõelised suhted nii ei tööta, siis loomust oli raske muuta.

[Phoenix Jennifer Fintry]

Tüdruk kehitas õlgu, näitamata kuidas see lause temasse justkui nõela torkas,"nojah, sel juhul oli sul vahepeal üsna lõbus elu." Tegelikult tüdruk oli tulihingeline tunnetevihkaja, sest alati oli tema see, kes hakkas lootma midagi, mida ei eksisteerinud. See ei pidanud olema suhe. See pidi olema lihtsalt märk, mis näitaks, et tema üksinda pole selles tunnete virrvarris. "Kui ma sinu pärast haiget saan, siis true, ma mingi aeg süüdistan sind, aga lõpuks saan ikka aru, et asi oli minus." Tüdruk naeratas,"mina ju hüppasin tundmatus kohas pea ees vette." Võib olla nad olidki erinevad, aga see tüdrukut hetkel ei huvitanud. "Mul on midagi tõsist olnud tegelikult ühe kutiga, aga see läks ka tead jah, aia taha." Mõte aga mitmega tüdruk oli lihtsalt lõbusalt aega veetnud, pani Phoe muigama,"arvestades korrad millal ma olin purjus ja ka millal ma ei olnud, siis see arv jääb kuskil 15 ringi." Phoe naeris,"ega siin koolis nii meeletult suur valik ka pole, et tahaks kõigiga ringi lasta." Phoenix aga mõtles, mis vastaks sellele küsimusele poiss ise. Või noh, Phoe polnud kindel, kas ta tahab selle küsimuse vastust üldse kuulda,"aga sul? Mitutuhat tüdrukut siis sinul sabas longib?"

[Anthony Evans]

Tüdruku kommentaari peale ei öelnud Anthony midagi, võttes oma sigaretist viimase mahvi ning kustutades selle siis vastu pingi metallist käetuge. "Mis juhtus siis, et teie suhe ei kestnud?" pöördus noormees taas Phoenixi poole. Või siis võib-olla ei juhtunudki otseselt midagi, lihtsalt tunded hääbusid. Kuulnud, mitme kutiga Phoenix meelt lahutanud on, Drew turtsatas, kuigi tema toonist puudus erilisem lõbusus. Viisteist... Ta tõesti ei väärinud seda tüdrukut. "Võid kindel olla, et ikka rohkem kui viisteist," muigas ta kibedalt. Ei osanud täpset arvu öeldagi, eks temalgi oli see number sageli purjus peaga kasvanud. Mõne meelest oli see võib-olla midagi, mille üle uhkust tunda, Evansil oli aga suhteliselt ükskõik. Mis tehtud, see tehtud, igal juhul. "Kas nüüd hakkad taipama, et sul oleks äkki targem keegi parem leida?"

[Sponsored content]