Kallis õde

[Charlotte Estrada]

Charlotte oli juba paarkümmend minutit oma õde oodanud, aga nagu tihti juhtus, tundus, et ta jääb hiljaks. Charlotte võttis põrandal istet, võttis kotist enda märkmiku ning hakkas kõike pähetulevat paberile kritseldama. Aegajal kiikas ta sissepääsu juurde, et näha kas ta kallis suurem õde, kes peaks olema kohusetundlikum, juba tuleb.

OT: Alyssa

[Alyssa T. Estrada]

Alyssa kiirustas öökullimaja poole. Ta pidi seal juba 20 minutit tagasi oma noorema õega kokku saama. Seekord oli ta puhketuppa diivanile tukkuma jäänud, kui võlukunsti ajaloo raamatut lugenud oli. Nüüd oli jah jama. Kuidas see alati temaga juhtus. Vähemalt tundidesse ei jäänud ta kunagi hiljaks. Charlotte'ga kokku saades - peaaegu koguaeg. "Palun vabandust" hüüatas Alyssa esimese asjana, kui jõudis öökullimajja, ise kergelt hingeldades. Tütarlaps istus õe kõrvale maha ning toetas pea vastu seina, sulgedes silmad. "Sa ikka jätkuvalt andestad mulle mu hilinemised, eks?" küsis Aly nüüd hetke pärast, kui oma hinge tagasi oli saanud, suunates pilgu Charlotte poole.

[Charlotte Estrada]

Lõpuks nägi Charlotte oma õde sisse tormamas ning kohe muutus ta nägu rahulolevast tüdinenuks. "Ja ma olen alati arvanud, et vanemad õed peavad noortematega õiendama, et need hiljaks jäävad," kuigi tüdruk oli tüdinenud ootamisest, siis tal oli siiski ome õde tore näha. "Ma ei saa sellest aru, kuidas sa iga kord minuga kohtumisele hiljaks jääd. Sa ei jää tundidesse ega mujale kunagi hiljaks," Char teadis, et ta hääles oli väike vingumisenoot sees. "Ma juba hakkan arvama, et sa litsalt ei taha tulla," nüüd oli Charlotte jälle oma lõbusa enda tagasi saanud ning viimast küsis pooleldi naljaga.

[Alyssa T. Estrada]

Neiu muigas kergelt, kui kuulis nüüd Charlotte vingumist. See pani teda alati muigama, kui too jonnis. "Sa oled mu väike õde. See lihtsalt juhtub nii" vastas Alyssa, kallistades müüd Charlottet. "Ma tahan alati tulla" lisas ta, kui nüüd õest eemaldus, jäädes talle otsa vaatama. Nad ei sõõlatud samasse majja, ega käinud samas klassis, seega nad nägid üksteist üsna vähe. Söökla oli muidugi põhiline koht. "Ma ausal ei tee seda pahaga, ausalt" lausus Alyssa siis. Charlotte pidi teda uskuma. Ta tõesti ei teinud seda meelega.

[Charlotte Estrada]

Charlotte kallistas enda õde vastu ning pööritas Aly vastuse peale silmi. Muidugi. Tegelikult ta teadis, et Alyssa seda meelega ei teinud, aga oli lõbus tema hääles meeleheidet ja vabandust kuulda. Kui Char tahtis, siis ta võis ikka täielik psühhopaat olla. "Ära muretse, kuigi su käitumine on väga kahtlane, " Char saatis õele pilgu," Siis ma tean, et sa ei tee seda meelega." Char tundis isegi natuke kurbust, et oma õde nii vähe nägi. Nüüd kui õde kohal oli ei tahtnud ta tülitseda, vaid nautida ta seltskonda. "Kuidas sul koolis läheb?" see oli küsimus, mida Char alati oma õelt küsis, ükskõik kui kaua nad näinud ei olnud.

[Alyssa T. Estrada]

Lõpuks sai Alyssa juba aru, et Charlotte pisut tögab teda. Et Aly ikka vabandaks piisavalt. Ta andis õrna obaduse oma küünarnukiga vastu õe külge, ise õrnalt naerma hakates. Sellega andis ta märku, et aitab nüüd küll. "Ei no mis. Esseed ja muud jutud. Vahepeal on tunne, et enam ei jaksa" rääkis tütarlaps. Iga aastaga läks raskemaks. Uued loitsud ja raskemad tööd. "Aga tegelikult läheb samal ajal ka aina huvitavamaks" lisas ta sinna juurde. Teglikult talle meeldis. "Ja sul? Polegi veel välja kukkunud?" tögas Alyssa nüüd oma õde, hakates kergelt naerma.

[Charlotte Estrada]

Charlotte huulte vahelt väljus naer kui õde talle vopsu vastu külge lõi ning teeskles suurt valu:"Aii, kuidas sa saad mulle nii teha, sa oled mu õde. Ma usaldasin sind ja sa reetsid mu. Kohe on lõpp käes, kõik on must. Ütle empsile, et ma armastan teda." Char jäi korras liikumatuks ning siis hakkas naerma, oodates Alyle loomuliku silmapööritamist. Kui õde hakkas koolist rääkima noogutas Char kaasa, kuigi üde oli vanem ja kauem koolis käinud, siis juba tal oli ikka päris raske. Viimase kommentaari peale oli Lottie kord silmi pööritada. "Ma saan aru, et ma pole nii täiuslik ning tark nagu mu imeline ja kõikvõimas suur õde, siis sa ei pea seda mulle nina alla hõõruma," tüdruk hingas välja ning naeratas,"veel tõesti ei ole, aga tuleviku kohta ei saa ma midagi lubada." Alles siis märkas tüdruk, et tema märkmik oli lahtiselt maha jäänud ning kiirustades ta pani selle kinni ja toppis kotti, Alyle lustaka naeratuse saates. Talle meeldib väga juunistada, aga ta ei taha, et keegi neid näeks. See on tema väike saladus. Char pöördus enda õe poole:"Ja nüüd tähtsamad teemad, kuidas sul poistega on?" ta näole tekkis vastust oodates muie.

[Alyssa T. Estrada]

Alyssa naeris ikka edasi, kui Charlotte nüüd üüratut valu teeskles. Ja tõesti, sellele kõigele järgnes silmapööritus. Siiski oli neiu õnnelik, et nad Charlottega hästi läbi said. Nad enamasti alati naersidki ja tögasid üksteist, kuid mõlemad teadsid, et see kõik oli naljaga. Õe seltsis sai Aly olla alati tema ise. "Muidugi pean hõõruma. Siis äkki sa võtad end kokku ja sind ei visata välja" muigas Alyssa nüüd. Char polnud tegelikult üldse nii halb õpilane, kuid siiski ei suutnud neiu seda mainimata jätta. "Mis vihik see on?" uuris Alyssa kohe, kui õde oma märkmikku peitma hakkas. Neiu sai kohe aru, kui õde midagi varjata tahtis. "Näita siia" lisas ta nüüd pisut käskival toonil, kuid siiski lõbusalt. Kuulnud nüüd aga õe küsimust, hakkas Alyssa kergelt naerma. "Poistega on kõik hästi" muigas ta. See vastus oli mitte midagi ütlev, kuid ilmselt tekitas see ões uudishimu.

[Charlotte Estrada]

"Kokku võtmine on nõrkadele," Char naeris ja tõmbas näppudega läbi juuste. "Mis vihik see on? Emm, sinna ma kirjutan plaane kuidas sind närvi ajada ja no ma ei saa sulle seda näidata," ilmselgelt võlts ja ülepingutatud naeratus võttis Lottie näo üle. Ta teadis, et oli õe uudishinnulikuk muutnud ja see ei olnud tore, sest kui Alyle midagi huvi pakkus, siis ta ei jätnud asja enna kui ta selle kohta kõik teada oli saanud. "Nii, ma saan aru, et poisteg on hästi, aga ma tahan detaile, sa ei saa nii huvitavat teemat oma õe eest varjata." Jälle pakkus rõõmsale toonile konkurentsi vinguv toon. Aga Chari on alati oma õe eraelu huvitanud. Aga väikeste õdedega ongi nii.

[Alyssa T. Estrada]

Tüdruk itsitas kergelt. "Ah et nõrkadele?" muigas ta siis. Kuulnud aga vastust, et mis vihik see on, kergitas Alyssa nüüd kulmu, vaadates oma õele otsa, pisut kahtleval pilgul. Ja pealegi, Char naeratas kuidagi imelikult. "Ei no, mis seal siis nii väga on, mida sa mulle näidata ei taha?" uuris neidis. Salaja piilus ta, et kas õe kotisuu oli lahti või kinni. Ehk saab ta selle ühel hetkel ära näpata, kui Charlotte just ise kohe varsti ei näita. Jah, Aly oleks selle ära võtnud. Tal oli huulil kaval muie. Kuulnud aga nüüd, et õde detaile tahab, hakkas neiu taas naerma. "Ei ausalt, mul pole midagi rääkida" lausus Aly nüüd, ikka edasi itsitades. "Mõned silmarõõmud on, kuid ei midagi tõsist" lisas ta ning muigas õrnalt. Aga see oligi aus vastus. "Ja sul? Kellel ma silma peal pean hoidma?" uuris Aly nüüd oma õe käest.

[Charlotte Estrada]

"See vihik on mu kooitöö jaoks ja see on hästi igav, niiet seal pole midagi vaadata?" Chari vastus kõlas rohkem küsimusena ning see ei töötanud tema heaks. "Miks sa nii muigad ah?" Charlotte silm ei püüdnud kinni Alyssa pilgu langemist enda kotile, mille tõttu muie ta õe näol tekitas temas segadust. Kui õde ta detailijutu peale aga naerma hakkas siis tekkis hoopis Lottie näole muie. Ta õele polnud kunagi meeldinud detailidesse selle teema kohta minna, just seetõttu küsis Char detailide kohta. "Mismõttes sul on mõned silmarõõmud ja sa ei ole võimeline nendest rääkima?!" Tüdrukule muutus teema nii huvitavaks, et see muutis ta pööraseks, et õde temaga kõiki detaile ei jaga. Kui aga tuli vastu samasugune küsimus, siis tekkis Chari näole muie."Minetea, ma olen praegu liiga laisk, et sellest teemast rääkida." Tõde oli see, et ta ta polnud kunagi liiga laisk, et sellest rääkida. Kuigi ta ei tahtnud õele midagi välja näidata, siis üks poiss oli ta silma ning südame endale püüdnud, aga ega keegi ei pidanud seda teadma.

[Alyssa T. Estrada]

"Ja jah" pomises Alyssa vaikselt, ikka kavalalt naeratades, üritades mõnd head hetke leida, et see sealt kotist kätte saada. Seda ei tundunud hetkel veel kuidagi tulevat. "On mõned jah" vastas Alyssa lühidalt. Kuradi õed, ma ütlen. Mõlemad itsitavad ja ei suuda välja öelda kes. Siiski tundus noorema õe vastus palju ebausutavam. "Kuule. Kui sa sellest vihikust rääkida ei taha, siis sellest poiste teemast võikisid ju" lausus Alyssa nüüd pisut rahulikumalt, jättes välja naeru. Ta tõesti tahtis teada, kas keegi on tema õe ellu ilmunud. Neiul endal olid tõesti vaid silmarõõmud ja süütu flirt, ei miskit muud.

[Charlotte Estrada]

"Palun lõpeta see naeratamine ära. Sa näed välja nagu mõni psühhoppat praegu," Charlotte tegi nipsu vastu õe otsaesist, et enda pointi selgeks teha. See naeratus juba muutus kõhedusttekitavaks. "See ei ole aus, ma ei taha kummagist rääkida, aga ma pean, sest ma ei anna sulle rahuldavat vastust?" Char teadis, et vastus oli segane, aga ta lootis, et Aly mõistab mida ta öelda tahab. Aga Char ei leidnud mõtet õele poisist rääkida, sest Aly nagunii ei teadnud kellega tegu ning ega nende vahel veel midagi kindlat ka ei ole.

[Alyssa T. Estrada]

"Mida? Mul on hea tuju" muigas Alyssa seepeale. Enda arust naeris neiu oma õega olles koguaeg. Alyssa hõõrus nüüd käega oma otsaesist, kui oli sinna vastu õelt nipsu saanud. "Mis ajast sa mulle midagi rääkida ei taha?" tundis Alyssa nüüd pisut muret. Nad üldjuhul ikka rääkisid kõigest. "No olgu. Kui sa täna ei räägi siis okei. Aga luba, et üks päev räägid" lausus tütarlaps siis, jättes pinnimise. Alyssa oli loomult väga uudishimulik inimene, seega mõne huvitava teema jätmine oli tema jaoks üsna keeruline, eriti oma õe puhul.

[Charlotte Estrada]

"Ma tean milline su hea tuju naeratus välja näeb ja see pole selline, aga eks ma jätan su naeratuse rahule," Char naeratas ning mõtles, kas rääkida poisist õele. Lõpuks hingas ta sisse:"Noh teema on selline, et minu klassis käib üks poiss ja ta on täiega lahe ja nii edasi ja kuidagi mul on selline tunne, et ta meeldib mulle rohkem kui sõber, aga samas ma tean, et ta ei tunne samamoodi ja ma ei julge talle midagi öelda ka. Mõnikord tundub, et ta mõtleb minust sama moodi ja siis järgmine kord on ta mu vastu nii külm. Ja nad ütlevad, et tüdrukud on keerulise," viimase osa lausest pomises Char justkui enda ette. Aga vähemalt sai jutt õele räägitud.

[Alyssa T. Estrada]

Alyssa tegi korraks nüüd suured silmad, kui kuulis, et Charlotte siiski rääkima hakkas. Koheselt rahunes ta aga maha ning jäi siis õde tähelepanelikult kuulama, kui too siis loo ette vuristas. Alyssa nägi, et Char oli pisut löödud. "Oi, tüdrukud on ilmselt palju keerulisemad" vastas Aly siis. "Aga minu soovitus- võta julgus kokku. Kutsu ta jalutama ja räägi talle asjast. Lihtsalt südamelt ära, et ta meeldib sulle" andis tütarlaps nüüd oma õele nõu. "Olenemata vastusest mis sealt tuleb, on hea ära rääkida. Ja mõlema vastuse puhul sa siis tead vähemalt lõpuks, mis ta mõtleb" lisas ta sinna juurde, naeratades õele julgustavalt. Seda polnud kindlasti mitte kerge teostada. Nõu anda oli alati lihtsam, kuid Alyssa jaoks oli see tegelikult täiesti tehtav. Lihtsalt kätte võtmise asi.

[Charlotte Estrada]

"Sa tead, et öelda on mingi sada korda lihtsam kui teha," Char ohkes, sest teadis, et kuigi ta õel oli õigus, seda teostada oli ikka väga raske. "Lihtsalt ta on mulle tegelikult ka väga hea sõber ja ma kardan, et see rikub kõik ära," nii oli temaga varemgi juhtunud ja selletõttu ta oli mures. Aga üks hetk pidi ta tõesti julguse kokku võtma, sest muidu see imeb temast kõik välja. "Ma vihkan mõnikord seda, et sa paned mind asju mõistma, sest see viib mind hukule," Lottie naeratas oma õele.

[Alyssa T. Estrada]

"Muidugi on mul lihtne seda öelda. Aga ma tean, et mul on õigus" lausus Alyssa seepeale. See võis kõlada egoistlikult ja jätta endast eriti egoistliku mulje, kuid taaskord, Aly ei mõelnud seda pahaga. "Lihtsalt, ära ootagi vastust. Räägi lihtsalt südamelt ära ja ütle ka, et saagu mis saab, sa tahad sõbraks jääda, lihtsalt sa pidid selle välja ütlema. Ja kes teab, äkki läheb hoopis õnneks" seletas Alyssa edasi. Kuulnud nüüd oma õe lauset, ei suutnud neiu naeratamata jätta. See oli omamoodi armas. "Vihka vihka, tegelikult armastad" lausus ta vaid vastuseks, pilgutades õele silma.

[Charlotte Estrada]

Char tahtis jalgu maas trampida ja asju loopida, aga ta teadis, et sellel ei ole mõtet. Need olukorrad on alati 50/50 olukorrad, kui veab siis leiad õnne ja kui metsa läheb, siis võib tuju isegi Charlotte sugusel elunautijal allapoole muru minna. Ta teadis, et ta õel on õigus, aga ta ei tahtnud seda talle välja öelda. "Kuigi ma vihkan sind onju," alustas Char ning teadis, et Aly ei võta seda tõsiselt,"siis ma tänan, et sa olemas oled." Charlotte kallistas oma õde kõvasti, keeldudes lahti laskmast.

[Alyssa T. Estrada]

"Vihka vihka, ma luban" lausus tütarlaps siis vastu. "Muidugi õeke" lausus tüdruk vaikselt. Alyssa embas Charlottet vastu, sulgedes hetkeks silmad. Ühel hetkel taipas ta, et õel pole plaaniski veel lahti lasta. See tegi südame ainult soojemaks, mistõttu ka Aly ka veel lahti ei lasknud. "Sa võid mu juurde alati rääkima tulla, eks" tuletas Aly seda nüüd Charlottele meelde. Kindlasti Char teadis seda, kuid Alyssa üritas lihtsalt julgustav olla.

[Charlotte Estrada]

"Ma tunnen ennast nagu väike laps praegu," Char lasi lõpuks enda õest lahti. "Lihtsalt, nii hea on midagi välja rääkida, sest kuigi ma olen kõigile see rõõmus ja elav tütarlaps, siis mul on nii raske ennast väljendada, midagi isiklikku rääkida," Lottiele oli ta õde ainuke, kellega sai tõeliselt kõigest rääkida. Välja arvatud märkmikust."Mul on tunne, et nad mõistavad mind hukka kui saavad aru, et see rõõmsameelne tüdruk ei ole kogu aeg nii rõõmus. Nagu ma annaks neile enda kohta valeinformatisooni. Ma ei tea kas sa saad aru, aga ma lihtsalt ei tea vahepeal mida teha." Chari huultele moondus kurb naeratus.

[Alyssa T. Estrada]

Aly kuulas taas õde ning naeratas ikka julgustavalt. "Sa ei pea muretsema, mida teised sust arvavad. Ka kõige õnnelikematel inimestel on vahel raske" seletas Alyssa. Nii oligi. Ka neiu ise leierdas ennast õnnelikuks ja rõõmsaks inimeseks. Vahest oli ta siiski ka kurb mingite asjade pärast ja see oli normaalne. "Ei pea kartma end väljendada" lisas ta sinna juurde.

[Charlotte Estrada]

Char kehitas õlgu,"no muidugi ei pea, aga mõnikord lihtsalt ei oska erinevates olukordades loogiliselt käituda," Lottie siis ajas selja sirgu ning köhatas hääle puhtaks. "Khm, aga ma lõpetasin halamise är nüüd, me ei tulnud siia masetsema, vaid quality time'i õdede vahel veetma," Charlotte naeratas ja pöördus jälle õe poole,"kas midagi huvitavat on selle kolme päeva jooksul, mil ma sind näinud pole, juhtunud ka?"

[Alyssa T. Estrada]

"Ei no ei ole. Muidu oleks ma alustanud meie kohtumist lausega: 'sa ei kujuta ette mis juhtus...'" lausus Alyssa seepeale. "Õppida on palju. Vaba aega on uskumatult vähe" lisas ta sinna juurde. Lõpetad koolipäeva ja õpid end segaseks. Milline luksus.

[Charlotte Estrada]

"Ma peaks siis väga meelitatud olema, et sa minu jaoks aega leidsid," Char naeratas,"või sa kasutad mind lihtsalt ära, et sa ei peaks kogu selle õppimise jamaga praegu tegelema? Aga ära muretse, mulle sobivad kõik variandid kuni sa siin oled. No hard feelings." Char naeratas ning hakkas mõtlema kirja peale. Ta tahtis lähiajal emale ja isale kirja saata, aga tal ei olnud aimugi mida kirja kirjutada. Kallis ema ja isa, meil läheb hästi, õppimine on hästi tore, Aly on ka päris tore, armastusega Charlotte (ja kui veab siis Aly)???

[Sponsored content]