Masendus

[Kelsea Dekker]

Kelsea oli tulnud öökullimajja elu üle järele mõtlema. Ta oli parajasti akna ääres ja paitas hajameelselt ühe halli öökulli sulgi, ise samal ajal teise käega pead toetades, küünarnukk aknalaua peal. Tüdruk oli masenduses. Masenduses kõige toimuva pärast. Lind aga oli endal silmad kinni pannud ja nautis kuidas tüdruk ta sulgi sasis. Kel heitis pilgu aknast välja, kust talle vaatasid vastu paksud tumehallid pilved. Tüdruk raputas pead ja viis oma pilgu uuesti öökullile.

OT: Kes soovib see joinib

[Gabriella Levesque]

Gabriella oli otsustanud minna öökullimajja, et oma vanematele kiri saata aga sinna jõudes märkas ta seal ühte neidist, kes polnud just kõige paremas tujus. "Hey, on kõik korras?" küsis ta vaikselt, et mitte tüdrukut oma seal viibimisega väga ära ehmata. Praeguseks otsustas ta kirja saatimise vanematele sinna paika jätta. Ega olukord koolis ei olnud jah eriti kiita. Gabby ise ei tundnud seda isikut, kes siin kaose tekitas, kuid jah siiski tema paar sõpra oli tema pärast endiselt veel haiglas. Ta ei olnud masenduses kuid siiski ei tunud ta end just kõige paremini kui tema sõbrad viibisid endiselt haiglas. Ta oleks pigem seal nende kõrval kui siin koolis, kus see kõik sündmus endiselt veel meenub. See oli üks õudsamaid kogemusi tüdruku elus.

[Kelsea Dekker]

Kel ei olnud tähelegi pannud, et keegi oli veel öökullimajja tulnud. Tüdruk oli parajasti lindu tema vasaku tiiva alt sügama hakanud, kui ta kuulis Gabriella häält. Kuigi see oli vaikne, võpatas tüdruk siiski. Tüdruk keeras kähku pilgu uuesti aknast välja, sest ta oli varem päris korralikult nutnud ning ta ei tahtnud seda välja näidata. ''Kõik on korras. See ilm ajab lihtsalt masendusse,'' valetas Kelsea mitte just väga veenval toonil.

[Gabriella Levesque]

Gabriella astus paar sammu sisse poole ning viis pilgu aknast välja. Kuuldes, mida Kelsea ütles ta ei uskunud, et see oli ainus põhjus. "Miski pärast, ma ei usu, et see on ainus põhjus, miks sul masendus on aga ma ei hakka küsima ka kuna saan, aru, et see ei ole minu asi. See on sinu otsustada, kas soovid oma muret jagada või ei. Pole mõtet sundida, see võib asja hullemaks teha," lausus Gabby. Ta teadis, et kui sunnitakse rääkima asjast millest sa tegeled rääkida ei taha võib teha asja hullemaks veel. Samas jagatud mure on väiksem või muud sellist on seal ütlus kuid jah neiu ei uskunud sellesse nii väga.

[Kelsea Dekker]

Kelsea vaatas pilvi ja näris oma küüsi. ''Ma ei tea... see on raske,'' lausus Kelsea vaikselt. Hall öökull, kellega tüdruk enne mänginud oli, turtsatas pisut pahaselt kui Kel enam talle tähelepanu ei pööranud ja lendas aknalaualt minema. Õues hakkas kerget vihma sadama. ''Lihtsalt see mis siin juhtus, ma ei saa seda oma peast välja,'' lisas ta peale lühikest pausi.

[Gabriella Levesque]

Gabriella noogutas arusaadavalt. Tegelikult sai ta ka aru, see ei olnud juu kerge ka tema jaoks. "Ausalt öeldes, ma ka ei saa seda oma peast. See oli üks õudsamaid kogemusi üldse," pidi Gabby seal tõdema. Ta ei saanud üldse aru, kuidas selline isik sai siin koolis käija ja mis üldse täpselt juhtus et see isik nii käituma hakkas.

[Kelsea Dekker]

Kelsea vaatas jätkuvalt aknast välja, aga kuulas tähelepanelikult Gabby juttu. Ta noogutas ja vaatas mõnda aega vaikides aknast välja. Oli õhtupoolik, seega hakkas juba hämaraks minema. Kel kohendas ennast natuke ja sättis end pisut paremini aknalauale toetama. Tüdruk ohkas sügavalt sisse ja välja ning küsis väriseval häälel: ''Kas sa nägid seda? Siis kui see toimus...'' tüdruku sõnad sumbusid lause lõpus mingiks ebamääraseks mõminaks.

[Gabriella Levesque]

Gabriella kuulis küll mida Kelsea oli tema käest küsinud kuid jah kohe alguses ei osanud neidis midagi öelda. Ta vaatas ka mõnda aega aknast välja. "Jah ma olin seal kuid hoidsin temast eemale kuna sain aru, et ta ohtlik, isegi eluohtlik," lausus Gabby vastuseks, ta oleks tegelikult soovinud, et oleks sekkunud aga samas siis võiks olla tema see seal haiglas oma sõprade asemel. "Sa?" päris ta vastu ka.

[Kelsea Dekker]

Kelsea noogutas vaikselt. Pisarad tulid jälle ta silmi. Tüdruk pööras end ringi ja istus akna juurde maha. Kõik juhtunu jooksis ta silme eest uuesti läbi. Kelsea ei suutnud end enam tagasi hoida, mistõttu ta peitis oma näo käte vahele ja hakkas lahinal nutma.

[Gabriella Levesque]

Gabriella sai aru, et tüdruk nuttis seal kuna ta kattis oma näo kättega ja samas ta ka kuulis seda. Gabby astus paar sammu Kelseale lähemale aga samas ei olnud ta eriti osav teiste lohutamises. "Hey, ära nutta palun. Ma tean, et seda on raske unustada aga sa pead proovima oma eluga edasi minna. Sa ei saa igavesti kurb olla. On kindlasti, mis sind rõõmustab või keegi," üritas ta seal kuidagi moodi oma sõnadega teda lohutada kuigi tal polnud aimu, kas see aitab.

[Kelsea Dekker]

''Sa ei saa aru,'' ütles Kelsea nuuksudes. ''Mu vend on praegu haiglas selle debiiliku pärast.'' Kelsea hääletoon oli katkendlik, sõnad tulid tema suust läbisegi nuuksetega. Ta hingamine oli närviline ja ebaühtlane. Kelsea haaras Gabby käest oma kahe käega kinni ja vaatas talle silma. ''Mina peaksin seal tema asemel olema. Saad aru, MINA peaksin seal tema asemel olema.'' Need viimased sõnad ütles ta peaaegu karjudes, ise kramplikult Gabriella käest kinni hoides.

[Gabriella Levesque]

Gabriella noogutas arusaadavalt. "Mul ei ole küll otselt pereliikmeid seal haiglas kui mul on paar sõpra, kes sattusid sinna selle debiiliku pärast," lausus Gabby vastuseks vaikselt. "Seega ma tean enam vähem mida sa tunned. Minagi vahest mõtlen, et ma peaks seal nende asemel olema," lisas ta juurde. "Kuid selline suhtumine ei aita sind. Sa peaksid olema pigem tugev oma venna jaoks ja lootma, et paraneb ning saab olla siin koolis taas sinuga," üritas ta siiski tüdrukut aidata kuidagi modi. Ta ei karjunud seal aga ta sai Kelsea reaktsioonist aru. Ta käe oli isegi valus veidikene kuna sellest hoiti kramplikult kinni kui ta üritas seda valu neiu jaoks seal ära kanntada praegu. Polnud vaja talle seda öelda.

[Kelsea Dekker]

Kelsea ohkas ja lasi tüdrukul käe lahti. Ta vaatas enda ees maas olevat linnusitast põrandat. Kel pühkis endal pisarad ära ja proovis nutmist järgi jätta. ''Ta hüppas mulle ette. Seal kui pidin loitsuga pihta saama,'' ütles Kelsea nüüd vaikselt ühte kohta põrnitsedes. Mingi öökull lendas aknast sisse ja maandus oma õrre peal, aga tüdruk ei teinud seda väljagi.

[Gabriella Levesque]

Gabriella ohkas vaikselt sellepeale. "Oh, sellisel juhul jaa ma tunneks ka vastust selle eest, et ta on seal. Ma pigem oleks soovinud seda teha mõne oma sõbra jaoks. Kuid ma ei teinud seda," lausus Gabby vaikselt. "Su vend soovis vaid sind päästa. Mul pole üldse aimugi, kus mu vend sel hetkel oli," lisas ta vaikselt juurde. Ta jäi ka niisama kaugustesse vaatama ja samas oli hea, et Kelsea lasi ta käe ennist lahti oma haaradest.

[Kelsea Dekker]

''Ma tean,'' ütles Kelsea vaikselt tüdruku jutu peale. Ta istus lihtsalt vaikides edasi, kuigi ta pidi tunnistama et tundis ennast nüüd paremini. Kelsea proovis oma mõtteid mujale viia ja jälgis hoopis nüüd ühte valget lumekakku, kes neid jõllitas oma õrre pealt. Ta jälgis teda mõnda aega, kui tundis äkitselt et vaikus on juba liiga rusuvaks muutunud. ''Öökullid on huvitavad linnud,'' ütles Kel nüüd et edasist jututeemat leida.

[Gabriella Levesque]

Gabriella ei osanud seal enam eriti midagi öelda. Ta lootis, et Kelsea tundis nüüd veidikene paremini vähemalt end. Temagi oli vahepeal öökullle vaatama jäänud. "Seda nad on jaa," pidi neidis tõdema. "Kuid jah öökull on hetkel ainus lemmikloom, kes mul siin kaasas on enamasti kuigi ta on tihti ära," lisas ta juurde.

[Kelsea Dekker]

Kelsea kuulatas. ''Sul on oma öökull?'' küsis tüdruk. Tal endal ei olnud ühtegi lemmiklooma, kuigi ta oleks väga tahtnud. ''Mis ta nimi on? Milline ta välja näeb?'' uuris ta nüüd veel Gabby linnu kohta.

[Sponsored content]