Segadus

[Phoenix Jennifer Fintry]

Pärast seda kui Phoenix oli Anthoniy'ga kohtunud ning sisehoovis enda mõtteid üritanud klapitada, pöördus ta siiski tagasi sisse ning tedamata kuhu edasi liikuda, peatus Phoe teise korruse koridoris ning istus aknalauale maha. Ta oli endiseslt segaduses ning mõtted keerlesid vaid ühes kohas. Mis saama hakkab? Kas tüdruk on enda lootused lihtsalt liiga kõrgele juba asetanud. Phoe oetas pea vastu äärt ning jäi mõttesse, silmad suunatud aknast avanevale vaatele.

OT: Lev või kellega iganes sa tuled

[Lev Moroz]

Harukordne juhus, kui Lev on väljaspool vangikoopaid. Tavaliselt mujal ta ei käigi kui puhketoas, tundides ja kui hea tuju siis ka õues. Päris igav elu on Levil Sigatüükas, aga tal pole midagi parata. Talle isegi meeldib sellist rutiinielu elada.
Lev käis parajasti raamatukogus oma õpinguid tegemas. Slytherini puhketuba pole just kõige vaiksem koht Levi arvates. Õppimine poisile isegi meeldis, see arendab ta oskusi, teadmisi ja annab tema arvates isegi võimu juurde mida ta maailmas ihkab.

Kui Lev arvas, et on hea aeg tagasi puhkatuppa pöörduda oli Sigatüügas praktiliselt inimtühi. Kas käis mõni pidu kuskil koolipeal või hiiliti Siganurme külle või tont teab mida noored õpilased sellisel kellaajal teevad.
Lev jalutas ja jalutas kuni ta märkas üht majakaaslast ja kooliõde aknalaual istumas. Ta tundus.. nukker.. Poiss tavaliselt ei tee inimesdest välja, aga too tüdrukut ta mingil määral ikkagi tundis. Esialgne plaan oli poisil muidugi too tüdrukut ignoreerida. Enda omi peab ikka hoidma. I guess.
Alguses oli Lev liiga häbelik, et esimesena midagi öelda, aga see oleks veel imelikum kui poiss ta ees lihtsalt seisaks. See oleks juba perversne.
"Kas sinuga on kõik korras?" küsis Lev, lähenedes klassiõele. Imelik, et Lev seda tegi, aga tegi. Samas võis poisile ainult tunduda, et tütarlaps on nukker. Lev on ju see kes ülemõtleb asju ja tema kujutlusvõime oli ju ka midagi enamat.

OT: Kuna ma kasuajat ei viitsi vahetada ja sul erisoove ei ole, siis saad Levi

[Phoenix Jennifer Fintry]

Tüdruk oli nii teises maailmas, et isegi ei märganud poisi lähenemist. Kui aga tema poole pöörduti, siis ärkas tüdruk transist ning vaatas eesolevale inimesele otsa."Ah?" oli tüdruku esimene reaktsioon, aga siis mõistis, mida poiss küsinud oli."Kui ma ütleks jah, siis ma vastaks nagu Phoenix. Kui ma aga vastan ei, siis ma räägin tõtt." Tüdruk naeratas nukralt poisile ning pööras pilgu hetkeks jälle õue. "Aga kumbki vastus ei huvita inimsesi tavaliselt, niiet suva mis ma ütlen." Phoenix naeratas,"nagu sa aru said olen ma Phoenix ning ma kõlan präegu nagu segane, aga iga inimene on omamoodi segane," Phoe muigas,"lihtsalt mina ei näita seda eriti välja." See polnud tüdrukule kohane nii palju kohe rääkida, aga võibolla olid eelnevad sündmused tõesti tema pea sassi ajanud. Tüdruk köhis kurgu puhtks ning vaatas siis vabandavalt poisi poole,"Vabandust, ma olen veidi roostes. Ma olen Phoenix ja ma olen tegelikult hoopis teistsugune kui sulle praegu tundus, et ma olen," Phoenix viipas aknalaua eise äärde, näidates, et poiss võib sinna maha prantsatada kui tal soovi on. "Ja sina oled?"

[Lev Moroz]

Loogiline vastus mõtles Lev endamisi, aga päris imelik oli kuulda kuidas inimene räägib kolmandas isikus, aga eks inimene on nagu ta on. Poiss tahtis muidugi tüdrukuga nõustuda ja vastada tõsi, aga ta ei hakkanud vahele segama. See oleks pisut ebaviisakas ja ajaks äkki tütarlapse mõttekera totaalselt sassi. Seda Lev teha ju oskab. seea poiss ainult muigas veidi. Vahepeal oli küll vaikus, sest poiss ei osanud midagi vahele öelda.
Kusjuures Lev isegi mäletab Phoenixi nime, alates esimesest kooliaastast. Tal on üsna hea nimede ja nägude mälu. Korraga naeratas Lev, toppides oma käed taskusse ja tutvustas end neidisele täisnimepidi. Mida edasi öelda ta ei teadnud, aga ta istus tüdruku kõrvale. Pärast lühikest vaikust tõstatas poiss teema uuesti ülesse: "Seega preili Phoenix arvab, et on kõik korras, aga reaalsuses ei ole?"

[Phoenix Jennifer Fintry]

Kui poiss ei oleks tüdruku juures hetkel olnud, siis oleks Phoe facepalminud. Jah, sinuga on kõik korras. Sa oled mentaalselt väga stabiilne ning suudad keskenduda oma ümbrusele ja teiste jutule. Yeah right sa suudad. Sa oled hetkel haledam kui need tüdrukud post-break up. Võta ennast kokku nüüd. Konflikt ta endaga oli tugev ning lõpuks suutis ta enda sisemise mina alla suruda ning normaalsele vvestlusele keskenduda. "Phoenix Jennifer Fintry" Phoenix naeratas öeldes enda täisnime vastu ning jälgis kuidas poiss ta juures istet võttis. "Seega mister Moroz'il on täiesti õigus, kuid Phoenix ei taha seda tunnistada. Ma ei ole tavaliselt inimene kes oma probleemidest halab, aga ma oled hetkel veits piiri peal. Vabandan juba ette ära." Phoenix üritas näole manada oma parima naeratuse. Tõesti toimus ta peas jälle üks suuremat sorti tamburai. Ning Phoenix võttis nõuks keskenduda vaid poisile ta ees."Sa oled väga tuttav. Ma pole kindel kas me just varem otseselt kokku kokku puutunud oleme, aga ma natuke tundsin su näo ära." Phoe naeratas ning jäi poisile otsa vaatama.

[Lev Moroz]

Fun fact of the day: Levi võlukepp on fööniksi sabasulg. Aga seda me ei pea mainima. Vähemalt LEvi arust küll mitte. Ta võiks seda öelda kui ta räägiks oma õega või emaga, aga nad juba teavad mis võlukepp tal on. Poiss naeratas vastu kui kuulis tüdruku eesnime. Kui viisakas. Tüdruk on jätnud poisile hea esmamulje. Ära nüüd midagi problemaatilist tee. Lev tahtis vahepeal tüdrukut parandada hääldamises, aga ei hakkanud seda esialgu tegema. Juhul kui Phoenixi variant Morozist käis väga pinda Levile, siis ta pidi parandama, aga praegu las see olla. Poiss kuulis tüdruku murejutu ära, mis oli kohati segane, ning vastas: "Ma vabandan ette ära, aga mul pole taskurätti ega mingit pärgamenti tükki pakkuda kui meil siin nutujutuks läheb." Kas see kõlas sarkastiliselt? käis mõte läbi tema pea kohe pärast kui ta seda suust välja ütles. "Me oleme majakaaslased ja klassikaaslased. Ma mäletan kui me olime esimeses klassis ja meid mõlemaid sõõlati Slytherini," ütles poiss väikese naeratusega. Küll olid ajad.. Esimene klass. Lev kadus korraks oma maailma, mõteldes esimese klassi üle. Issand milline juukse pahmakas tal oli. Tema ema (kes oli mustanahaline) oli nii ekstaasias, et tema lapsed läjevad kooli ja tegi neile muljetavaldavad soengud. Levil oli sama suur juuksepahmakas kui tema õel ja hästi lokkis. Tal kasvas tollel ajal terve mets peas.

[Phoenix Jennifer Fintry]

Tüdrukule tundus poiss veider, kuid samas väga lahe. Poiss elas justkui enda maailmas ning ainult vahepeal külastas reaalsust. Phoe'le meeldisid elava kujutlusvõimega inimesed, sest tema oli üks nendest. Desperate times call for desperate measures. Kuig Phoenix võrreldes poisiga ei kadunud tavaliselt enda maailmasse täitsa ära. Võibolla täna kadus, aga sellel olid omad põhjused. Kui poiss aga tüdruku üsna segasele loole aga lõpuks vastuse leidis, siis hakkas Phoe nutmise asemel hoopis naerma,"ma võin lubada, et ma ei hakka nutma. Ja ma loodan, et sa ka ei hakka?" Tüdruku hääles oli lõbusust ning ta ei suutnud takistada muigel näole sattumast. Muidugi tegi tüdruk viimase küsimuse/lausega nalja, aga huvitav kuidas poiss seda võtab. "Sellepärast sa nii tuttav oledki. Kas sina olid see, kellel oli nii palju juukseid, et selles oleks saanud peitust mängida?" tüdruku näole tekkis naeratus kui ta mälestusi peas otsis. Ta mäletas, et seisis poisi taga, kelle juuste tagant üsna lühike ning väike Phoenix välja ei näinud. Ta võis ka loomulikult inimesega eksida."Ja mis sind siia imelisse koridori toob?" Phoe tõmbas enda jalad aknalauale ning surus kõverdatud põlved vastu enda rinda.

[Lev Moroz]

Mis veidrusl viga on? Poisil on tõeliselt elav kujutusvõime, aga hoolimata sellest suudab poiss jääda reaalsuse piiridesse. Sellepärast ta saabki hea sõber ja nõustaja olla. Tema arvates vähemalt. Aga ta võib ka endast liiga palju arvata.
Poiss noogutas. Ta ei nuta inimeste ees. Ainult teatud inimeste ees, aga üldiselt mitte. Sellel on omad põhjused ja see ka et ta ei suuda. Olgu Lev teie kõigi emotsionaalne tugi! Lev korraga punastas. Millest ta punastas nii järsku? Piinlikus. Poiss parajasti istus seljaga vastu akent, kratsides oma kukalt ning varjates enda nägu. "Ära isegi maini," lausus ta, "Sigatüüka minek on ju selline pidupäev, et sul on vaja sellist puudli soengut." Sisemiselt poiss naeris. See oli hästi öeldud. Peitust mängida..
"Tegelt on asi nii, et ma käisin raamatukogus nagu kohusetundlik õpilane ikka ja olin teel puhketuppa kuni märkasin preili Phoenixit," ütles Lev. Ta tahtis öökida, sest see kõlas kuidagi nii cheesylt. Korraga niheles Lev ennast samasse asensisse nagu Phoenix, niimoodi, et tema horisontil on Phoenix ja selg vastu seina, jalad tema rinnal. Ta uskus, et see on mugavam istumisasend. Ja ennäe oligi. Poiss küsis sama küsimust Phoenixi käest.

[Phoenix Jennifer Fintry]

Ütleks nii, et kohati oli isegi Phoe Lev'iga sarnane ning teda tõmbas poisi teistsugune, kuid samas chill olek. Vaadates poissi tundus tüdrukule, et Lev'i mõtetes on täielik rahu. Rahu endaga? Igatahes vastupidine olukord Phoenixile. Aga Phoe nautis siiamaani poisi seltskonda.
Poisi punastamise peale aga väljus tüdruku huulte vahelt kerge naer mis muutus muigeks. Niiet tüdrukul oli õigus ning selle soenguga poiss oligi tema. Ja alati oli lõbus poisse punastamas näha."Puudli soengut? Hea paralleel muidugi," Phoe muigas,"aga kui sa ei oleks minu ees seisnud ning kogu minu vaadet katnud, siis ma ütleksin isegi, et sa nägid selle soenuga armas välja." Väike poiss suure soenguga, kogu maailm veel avastamata, nägu uudishimu täis. Armas.
"Niiet sina oled kohusetundlik õpilane? Peaks selle vist meelde jätma." Phoenixi nägu tõmbas jälle naeruga. tema jaoks oli veider, et poiss teda preili Phoenixiks kutsus. Teistel oleks ta palunud lõpetada, aga antud poissi tegi see veelgi eripärasemaks ja tema suust oli Phoe'l enda nime sellisel kujul lausa lõbus kuulata. "Ma nautisin algselt vangikoobaste tühjas kabinetis üksindust kuni üks inimene selle ära rikkus ning mu pea sassi ajas, siis käisin siseõues mõtteid korrastamas ning nüüd mu jalad tõid mu siia. Miks täpselt, seda ma ei oska öelda." Phoeni naeratas ning vaatas jällegi aknast välja."Kas ma võin midagi üsna isiklikku küsida?"

[Lev Moroz]

Lev pole tükk aega sellises tordas seltskonnas olnud. Kõik teavad, et ta on see poiss kes on kriitiline kõigi suhtes ja ei taha kellegiga koostööd teha. See võib olla tõsi, aga enamjaolt ka müüt. Ta suhtleb selle tüdrukuga esimest korda ja tal pole midagi kriitilist öelda (kui väljaarvata Morozi hääldamkne, aga sellest me hetkel ei räägi). Poiss ainult naeratas tüdruku ütlustele. Levi jaoks oli armas, et teda mäletatakse, aga samas, kes teda ei mäletaks selle soenguga ja puha. Ütleme nii, et poisis pole eriti midagi meeldejäävat. Kurb tõde või ei, aga tõsi see oli.

Inimene suudab vangikoopa meeleolu ära rikkuda? See on küll kriminaalne. Lev annaks tollele lõuga, sest vangikoopa tühjuses ringi hulkumine on poisi lemmik aja surnuks löömine. Eeskujulik õpilane indeed. Nii põnev lugu on mõnel siin. Korraga poiss kohkus. Selle küsimuse peale, ta korraksmkratsis oma kukalt ja kehitas õlgu: "Lase aga tulla. Ma loodan, et saan ka preilile isiklikult vastata. Türa aitab juba! Varsti sa hakkadki just tutvunu inimese ees öökima.

[Phoenix Jennifer Fintry]

Phoenix hammustas huulde ning küsis küsimuse, mis paljudele võib tunduda ebahuvitavana, aga tüdrukule tähendas see küsimus väga palju,"mis su suurim kahetsus on?" Phoenix küsis ettevaatlikult ning jäi poisile otsa vaatama. Enne tema varasemat kokkupõrkamist ühe inimesega ta teadis täielikult mis ta suurim kahetsus oli. On siiani. Aga selle kõrvale tuli ka tänasega seotud kahetsus ning ta tahtis teada, kas poiss ka kahetsustest nii mõtleb. Ta on seda küsimust küsinud veel kahelt inimeselt, kellest üks ütles, et ta kahetseb, et ta kunagi kedagi ei suudelnud ja teine ütles, et temal kahetsused puuduvad. Aga Phoe arust oli see BS. Igal inimesel on kahetsusi. Mõnel rohkem, mõnel vähem, aga need on olemas. Selle tõttu huvitas tüdrukut poisi vastus väga.

[Lev Moroz]

Hea küsimus. Peks vstma ka aga ei tea mida. Poiss on siin elanud juba 16 aastat. Tal on palju kahetsusi, muidugi on. Aga kõige suurem? See on huvitav. Üksasi in kindel, ta wi kahetse et ta sündis. Jumal hoitku mis oleks tema emaga juhtunud kui poiss ega ta õde ei oleks tema jaoks toeks olnud. Lev tahtis võimalikult kiiresti tüdrukule vastata, aga see oli lihtsalt võimatu. Sellist valget vale ka ei taha öelda, et eks raske on valida välja just selle, mis on kõige suurem. Kui nüüd Lev vastab, ootab ta ka vastust Phoelt.
"Neid on palju," ütles ta lõpuks välja, "aga ma arvan, et kõige suurem kahetsus on mina ise." Poiss jäi oma mõttemaailma. Fakk, kas ta pidi selel välja ütlema. Oleks saanud ju mingi vale kokku mäkerdada.
"Las ma natuke räägin miks," sõnas ta, lootes, et meiu ei sega vahele. "Minu elu võib olla täis kahetsusi ja ma olen elanud läbi ikka räiget sitta. Seda on kuidagi raske mõista, aga ma olengi enda suurim kahetsus. Ma ei tea, ma lihtsalt.. ei tea ei suuda.." Poiss jäi mõtlema. Seda on raske sõnadesse panna mida ta öwldatahtis. Isegi kui ta suhtles neidisega nagu vanad tuttavad, Lev ei usu, et ta hakkab oma wlulugu rääkima ja miks ta nii arvab, et ta on enda suurim kahetsus. Karm. Supleme enda maailmas, autobiograafia Lev Morozilt.

[Phoenix Jennifer Fintry]

Tüdruk teadis, et see pole küsimus, millele vastuse saab kiirelt öelda. Selle tõttu ei kiirustanud ta poissi tagant, vaid ootas kuni ta vastuseni jõudis ning siis kuulas hoolega. Muidugi võib kahetsusi inimesel palju olla. Alates pisematest kahetsustest, lõpetates loomust muutvate kahetsustega. Poisi vastus üllatas tüdrukut, kuid samas ka ei üllatanud. Tüdruk kuulas poisi seletuse lõpuni ning siis noogutas. Sellise asja peale ei saa otseselt midagi vastata. See tunduks lihtsalt fake. "Ma mõistan väga hästi mida sa mõtled," Phoe ohkas,"Ma olen alati kahesenud, et ma unustasin kümme aastat tagasi ostunimekirja kaks asja lisada." Phoe teadis, et poiss ei saanud temast aru ning kuigi ta ei tundnud poissi üldse, usaldas ta talle enda suurima kahesuse."Ma kahetsen seda, sest kui ma poleks neid unustanud, siis mu isa ja väike vend oleks veel elus ja rõõmsad." Phoe oli alles läbi teinud sellise emotsionaalse rollercoasteri, et ta isegi ei suutnud ühtegi pisarat välja võluda."Ma kahetsen ka otsust, mis ma tegin hetkeemotsiooni põhjal. Või noh, ma kahetsen, aga samas ei kahetse ka." Phoenix vaatas kõrvale aknast välja,"Ma kahetsen seda, et mu elu on elatud nii, et ma olen pidanud kahetsusi tundma." Phoe pööras pilgu poisile, mitte ükski emotsioon tüdruku näos nähtav.

[Lev Moroz]

Me lubasime ju, et ei räägi nutulugudest. Eks midagimparemat pole teha sügisõhtul. Poiss jäi tüdruku öeldu loo kohta mõtesse. Jälle. Ta sai väga hästi aru mida tüdruk mõtles. Mõnel moel nende lood ju isegi kattusid. Mõnes mõttes ka vastuoidi. "Ma ei kahetse, et ma sündisin," oli aeg poisil oma elulugu rääkida, "mu isa tahtis alati puhtaverelist perekonda, aga ta armus mu emasse, kes on segavereline. Mu ema sünnitaa minu ja mu õe. Me oleme ju segaverelised." Sisemiselt oli poiss pisarates, aga ka tema näol polnud mingit emotsiooni näha. Ta vahtis aga enda käsi mis puhkasid ta jalgadel, soovides, et tema kass ilmuks välja emotsionaalseks toeks. "Mu isa vihkas mind ja mu õde, et me oleme tema lihased segaverelised lapsed. Ta oli vägivaldne. Ta peksis mu ema, meid viidi lastena vanaema juurde, aga ma teadsin, et mu ema on ohus selle jõleda koletisega," jutustas Lev, samuti usaldades neidist oma looga, "kunagi ta lahkus meie elust. Ühel päeval tuli ta tagasi ja ma pidin õega vastu hakkama. Maagiaga." Nad rikkusid ju seadust. Alaealised ei tohi maagiat väljaspool kooli kasutada.

Edasi poiss vaikis, pisut mossis nägu peas. Ta ei teadnud kas ta tahab enam edasi rääkida. Ega midagi hullu ei toimunud, mõlemad tema ema ja õde elavad. Nagu ka see peletis.
"Vabandust," sõnas Lev korraga, "see oli ebavajalik informatsioon."

[Phoenix Jennifer Fintry]

Tüdruk jälgis poisi näol paistvaid emotsioone ning ta võis nendega samastuda. Segadus, mõtlikus, kurbus. Kõik oli olemas. Nende elud olid mõjutatud erinevatel viisidel, aga see ei teinud valu paremaks. Tüdruk polnud Sigatüükasse tulekust saati enda isast ja vennast suutnud rääkida, kuid tema juurde astunud poiss tabas teda murdumise äärelt, mis muutis loo rääkimise kui raskuse õlgadelt eemaldamiseks. Vali oli ikka olemas. Valu jääb alati püsima. Kuid selle tunnistamine on juba samm edasi. Tüdruk oleks naeratanud kui poiss ei oleks enda lugu rääkima hakanud. Nüüd oli ta nägu murelik ning ta kuulas poisi igat sõna hoolega."Kuigi sa tegid midagi, mida sa ei oleks tohtinud, siis sa tegid õiget asja," tüdruk naeratas mornilt,"Minu olukord oli natuke teistsugune. Mu isa oli mu iidol ning ma jumaldasin enda väikest venda. Isegi kui mu mõlemal vanemal oli palju tegemist, siis mu isa leidis alati meie jaoks aega. Ta õpetas mulle kuidas olla lahke, kuidas elada, kuidas armastada ning mu väike vend õpetas kuidas vastutada ja kuidas hoolida. Ning see moment kui see veoauto mu isa autosse sisse põrutas, minu elu oli justkui läbi. Ma kaotasin ühe oma parimatst sõpradest, ma kaotasin enda venna. Ja ma kaotasin mõtte elada. Mind hoidisid üleval mu suur vend ning mu ema, aga kuidas üks väike laps sellest siiski taastub? Ei taastugi. Sellest päevast alates olen ma täiesti teistsugune. Ma ei naera enam nii palju. Ma ei suuda pühenduda. Ma ei lase inimesi endale eriti ligi. Ma olen hoolimatu ja rumal. Ja kõike seda selleks, et enda vana mind ära katta. Aga mille nimel?" Phoenix teadis, et enam tal tagasiteed ei olnud,"Inimene ei tohi hoida emotsioone endas, see vaid hävitab teda. Ning ma mõistsin seda alles sekund tagasi. Miski ei ole ebavajalik informatsioon. See on vaid info mida me oleme harjunud endale hoidma ning ei soovi teistega jagada. Aga see vaid hävitab meid." Ja sellel hetkel tüdrukut ei huvitanud, kes ta ees seisev poiss oli, Sest sellel momendil oli ta haavatav inimene ja sa oli ka Phoega. Tüdruk tõusis püsti, tõmbas poisi ettevaatlikult aknalaualt maha ning kallistas teda, sest just seda oli neile mõlemale hetkel vaja.

[Lev Moroz]

Ei ole olemas inimest keda Lev armastab rohkem kui tema ema. Ei ole olemas inimest kellest Lev hooliks rohkem kui oma õest. Siin kohal saab ta saja protsendiliselt aru Phoenixist. Mingil määral. Aga Lev ei kujutaks elu ette ilma oma ema ja õeta. Kõik mida nad koos läbi elanud on.

Kuuldes Phoenixi juttu murdus Levi üda pisikesteks tükkideks. See on ehtne näide kuidas elu on lühike. Talle meeldis, kuidas Phoenix eiras, et see oli ebavajalik informatsioon. See andis poisile rohkem enesekindlust rääkimiseks.
Lev kallistas neidist vastu, püüdes tagasi hoida oma pisaraid. Imelik tunne tekkis. Ühe käega poiss silitas Phoenixi pead. Õigus, seda kallistust nad mõlemad vajavadki.
"Minu ema alati ütleb, et ka kõige halvemad otsused ja juhtumid meie elus võivad meid viia heale rajale," nentis poiss emmates tüdrukut, "kui ma oleks puhtavereline, oleksin ma hetkel kuskilmpaganama Durmstrangi Instituudis." Poiss muigas.mseemoleks kohutav olnud tema arust. "Ma usun, et nad on paremas kohas ja vähemalt sul oli au nendega koos olla kuni sa veel said," üritas poiss meeleolu muuta. "Elu ongi lühike."

Levile meenus Phoenixi looga tema ema lugu. Tema ema on küll sündinud j kasvanud üles Suurbritannias, aga tema emapoolne perekond on pärit Sierra Leonest. Ema vanemad õde läks pärast kooli neile külla toeks olema. Ema isegi jättis Sigatüüka kooli pooleli, et ühineda oma vanema õega. Ta nägi kõike seda ebaõiglust pealt. Levi ema ema vend tapeti nende silme ees, naabrite silme ees, sest ta pidavat olema homoseksuaal. Pluss Levi ema rääkis kuidas ta kuulis poisi isa suust kuidas see koletis segas kokku mürgi ima segeverelise sugulasele. Hashtag joobes mehe jutud. Elu on lühike ja karm. Alguses Lev ei tahtnud sellest neidisele räækida, sest atmosfäär teise korruse koridoris on niigi masendav, aga poiss rääkis selle loo lühiversioonis nagunii. Ta tahtis ikkagi neidisele teada anda, et ta pole üksi. No kurat, kui Phoenix soovib ta võib isegi Levi emaga kirjavahetust pidada. Tema ema on üks suur kirjasõber.

[Phoenix Jennifer Fintry]

Poisi kallistus tundus kuidagi eriti soe ning selel võis põhjustada mõlemapoolne emotsioonide kokkupõrge. Nii palju mida tunda, nii väike inimene. Tõsi on see, et sellises momendis ei ole võimalik midagi öelda. Kui keegi üritab lohutada, siis see ei ole kunagi siiras ning meeleolu ei parane. Inimesed ei oska tihti teisi inimesi aidata, mis on suur probleem, sest tihit on just isiksuselt teist inimest vaja. Praegu aga lohutas poisi kallistus tüdrukut rohkem kui tuhat sõna seda teha oleks saanud. Ta ei olnud üksi. Ta oli ka inimene. Lihtsalt ta oli inimene, kes on pidanud elama üle rohkemat kui teised. Ja see tegi teda nõrgemaks, kuid samas palju tugevamaks kui teisi. "Su ema on vist väga tark naine," Phoenix toetas oma pea poisi õlale nautides kaitset, mida kallistus pakkus. "Ja mõtle kui õudne oleks kui sa puhtavereline oleks. Kellega ma siis enda elulugu jagada saaks," tüdruk leidis endast piisavalt jõudu, et isegi natuke naerda. Poisi kommentaari kohta tüdruku isa ja venna kohta aga tekkis tüdrukul pisar silma,"ma tean, et nad on paremas kohas ja ma olen meeletult õnnelik, et ma sain nendega selle aja veeta, aga see ei võta ära valu ning see ei tee olukorda ausamaks. Nad lihtsalt ei väärinud seda." Kuigi Phoenix ütles, et ta ei kavatse nutma hakata, siis ta mõisitis, et peab sõnad tagasi võtma. Juba ta tundis, kuidas pisarad voolasid,"vabandust kui ma su riided märjaks teen," Phoenix lõdvestus poisi embuses ning lasi pisaratel voolata, samal ajal kui poiss enda emast jutustas. Elu oli tõesti lühike, aga äkki see peani inimesi momente rohkem hindama. Peab õppima ennast armastama, et teisi armastada. Peab õppima õnnelik olema, et elada. Peab uskuma endasse, et omada usku ümbritsevasse. Ja peab embama minevikku, et tervitada tulevikku. Ning just seda plaaniiski tüdruk teha.

[Lev Moroz]

Kallistamine aitab leevendeda stressi ja pakub kaitset. Lev kuulis kuidas vihma hakkas sadama. No küll on hea ajastu. Lõpuks tulid välja ka mõned poisi pisarad. Talle meeldib oma emast rääkida, aga vahete vahel ta jääb oma ema peale mõtlema ja siis ta ainult tahakski nutta. Tema pisarad võiksid uue ookeani tekitada, kui ta üksi on.
"Sorri, kui ma su juuksed märjaks teen," ütles poiss läbi üksikute pisarate, pisut naeratades. Teda ei huvitanud, et ta riidee võiksid märjaks saada, aga juuksed on olulisemad.
"Tead," ütles poiss, korra lõpetades embamise ja vaadates Phoele otsa väikese naeratusega, "emad ongi targad. Ta on öelnud ka, et kallistamine ja oma emotsioonide näitamine pakub kaitset." Poiss naeratas, isegi kui tal on raskusi oma emotsioone näidata. Ja kui olla aus, siis emalt on poiss saanud just need omadused mis talle enda juures meeldib: tema nahk, sarkaatilisus, juuksed ja hoolivus. Ta on õppinud palju oma emalt. Note to self, kirjuta emale kiri selle kohta. Poiss embas uuesti tüdrukut. Just in case.

[Phoenix Jennifer Fintry]

Tüdruku pisaratest läbiimbunud näole tekkis naeratus,"mu juuksed elavad üle," Phoenix oli teinud täna paljusid asju esimest korda. Jätnud ennast momendi hoolde, usaldanud võhivõõrast, näidanud emotsioone. Ja ta tundis ennast paremini. Ta tundis kergendust. Muidugi valu ega lein otseselt ei kao kuhugi, aga on alati võimalus traagiline sündmus muuta millekski ilusaks. Meenutades vaid ilusaid momente, meenutades õppetunde, meenutades armastust. Seda kõike igatses Phoenix juba pikemat aega ning oli vaja vaid ühte võõrast, kuid samas nii tuttavat inimest, et suuta normaalselt jälle hingata."Su ema on tüesti väga tark. Ma tõesti tunnen ennast väga kaitstuna," Phoenix naeratas. Ka tema armastas oma ema ning suurt venda üle kõige. Nemad olid ta kaljud ning tüdruk teadis, et ta oli peale isa ning venna kaotamist olnud isekas, mitte mõeldes mida ta ema ja vend pidid tundma. Ema pidi püsima tugev ning meie eest vaatama ning lõpuks Phoe mõstis ja hindas igat ta liigutust. Kui poiss tüdruku jälle enda embusesse tõmbas, siis tüdruku käe põimusid kiiresti ümber poisi ning kui imelik see ka polnud, ta tundis nagu ta oleks kodu. "Tänan, et sa olemas oled," naeris Phoenix läbi pisarate, mis jälle ta nägu ründasid

[Lev Moroz]

See võis tunduda juba oliig poisi jaoks. See tänamine, et ta olema on. Nad just tutvusid. Või õigemini, suhtlesid. Samas oli poiss talle usaldanud oma eluloo. Imelik mõelda, kuidas kaks inimest kes kohtusid pea tund aega tagasi juba siia jõudsid. Maailm on imelik. Sellepärast ongi siin lõbus elada. Poiss pühkis mõned oma pisarad ära ja tuli mingile ettepanekule: "Me ikkagi rääkisime, et ei lahe nutmiseks. Teeme hoopis midagi lõbusamat koos ja viime oma mõtted mujale." Huvitav küll mida nad teeksid mis tõstaks tuju. Kõik võimalikud variandid mis Lev välja mõtles olid suht mõttetud. Äkki teab Phoenix midagi huvitavat, mida võiks koos teha? Kool oli juba selleks kellaajaks inimtühi. Lev soovis tüdrukut paremini tundma õppida. Teada saada mis on tema hobid, mis talle meeldib, mis on ta lemmik õppeaine jne.

[Phoenix Jennifer Fintry]

"Sul on õigus," Phoenix pühkis pisarad ära ning astus poisist eemale. Phoe tundis kergendust ning hingas sügavalt sisse ja välja, mõeldes tegevustele, mis nende tuju võisid tõsta. Tõtt öelda, oli see üks esimesi kordi, kus Poenixil kohe mõnda head ideed ei tekkinud, aga selles süüdistas ta pngelangust. Ta tahtis leida tegevuse, mille käigus poissi tundma õppida, kuid senimaani oli ta pea tühi. Mõtle Phoe, sa tead alati mida teha. Seekord nii aga ei olnud."Me võime...emm," Phoenix vajus mõttesse,"ma tahaks hullult öelda, et lähme küsime köögist mune nig siis ronime rõdule, kust saame vaadata kumb kaugemale viskab, aga mida rohkem ma sellele mõtlen, seda halvem idee see on," Phoe naeris,"ma annan alla. Sinu kord mõelda."

[Lev Moroz]

Ka Lev pühkis oma üksikud pisarad ära. Tavaliselt ta inimeste ees ei nuta, ag sellistel jututeemadel sa lihtslt ei saa mitte nutta. Poiss naeratas, samal ajal mõeldes ise ka tegevusi mida nad võiksid koos teha. Magama nad arvatavasti minna ei viitsinud. Mida võiksid sellisel kellaajal, vihmasel sügisõhtul, kaks kuuenda klassi Slytherini teha?

Munade lugu tundus Levi jaoks liiga lapsik, aga sellises olukorras ta oli seda nõus tegema, kui see neiu rõõmsaks tegi. Vähemalt Phoe tunnistas, et see oli halb idee. Võib-olla isegi ei olnud, aga Levi hinnangul oli see halb idee. Levile ei ulnud mitte ühtegi ideed pähe mida na võiksid teha. Piirdume esialgu praktiliste asjadega: "Me võime minna põhjatorni ilusat ilma vaatama minna ja rääkida muust põnevast, või näiteks minna klassiruumi ja õpetajale homseks üllatuse teha, või näiteks lähme kööki teed jooma." Need olid poisi pakkumised. Ta loetles need mis tal parasjagu pähe tulid, iseasi kas neidis oli millegiga nõus, mida ta just loetles.

[Phoenix Jennifer Fintry]

Phoenix oli nüüdseks täielikult rahunenud ning kui tema aurat oleks näha olnud, siis võiks öelda, et ta on midagi segaduses, kuid õnneliku vahepealselt. Ning tüdruk tundis ennast hästi. Ja Lev ta ees oli selles väga suurt rolli näha. Võibolla ikka on inimesi, kes mõistavad.
Phoenixil oli endal tõesti ideede puudus. Tema käest oeks alati mõne hea idee leidnud, aga täna oli ta vist juba liiga palju enda peaga töötanud,"aga miks mitte teha kõike," Phoel ei olnud nagunii paremat teha ning ta nautis poisi seltsi täielikult."Sa võid mind ka üllatada, ma luban, et ma tulen sulle järele." Phoenix naeris ning tögas poisile lõbusalt küünarnukiga. Poisi ideed ei olnud üldse halvad, aga mis aitab otsustusvõimetuse vastu on valida kõike. Nüüd oli poisi käes juhtpult ning Phoenix otsustas vaid sõitu nautida.

[Lev Moroz]

Kui nii siis nii. Poiss naeratas, sammudes kööki, jälgides, et tüdruk talle järgneb. "Ma ei tea kuidas sul, aga mul on täielik tee janu," lausus poiss, juhatades teda kööki. Kell oli suht palju ja tegelikult peaksid noored vangikoobastesse hiilima, oma puhketuppa, ag amiski ei peatanus neid. Võib-olla see, et köögi uks on lukis. Hädavaegu saab ka nõiajookide klassiruumis teed keeta. Või siis tee laadset jooki. Kusjuures see kõlas isegi hea idee ja poiss jäi korraks seisma. Lev pööras tüdruku poole ning päris talf, et kas ta soovib juua teed köögis või nõiajookide klassiruumis. "Selle valiku teed nüüd sina," muigas Lev.

[Phoenix Jennifer Fintry]

"Tee on alati hea mõte," Phoe muigas. Kell käis aga edasi ning juba võis öelda, et hilisemad õhtutunnd olid käes. Aga millal oli see varem Phoe'd takistanud? Poisi küsimuse peale tüdruk muigas, sest ta teadis, mis ta valib,"klassiruumis oleks ikka parem. Saab katsetada enda maitse järgi," või selle järgi mis kokku tuleb. Phoenix naeris ning haaras poisi randmest, et ta kiiremini liiguks. Ta tundis ennnast nagu väike laps, nautimas elu ning valmis vastu võtma väljakutseid. Isegi kui välja kutseks oli tee tegemine. Phoe näol püsis lapselik ning lai naeratus.

[Sponsored content]