Re: Uus algus..

[Phoenix Jennifer Fintry]

"Jajaa, lähme selle variandiga, kus mingi tüdruk enda vaba aega veetis nägu mullas," Phoe naeris,"no kui sa nii ütled, siis ma usun sind. Aga pärast ära tule mulle ütlema, et ma ei hoiatanud sind," Phoenix tõusis püsti ning näitas poisile sõrmega, et ta ootaks. Tegelikult oli ju Phoe tulnud sisehoovi harjutusi tegema. Ta viskas kõhuli, toetas käed maha ja pumpas rahulikult kätekõverdusi. Kätekõverdused olid ta lemmikud, sest need andsid talle alati kõige rohkem tööd. Nüüdseks oli Phoenix juba nii treenitud, et kätekad tulid ludinal, aga tuli ka tema jaoks aeg, mil ta rohkem ei jaksanud. Siis ta tõusis istukile ning vaatas poisile otsa,"Hea vastus," Phoenix hingeldas,"oota, sorry. Ma hingeldan ära ja siis räägime edasi."

[Bradley-Stewan Eastmoon]

" Igal teisel oleks võinud juhtuda, seekord oli sinu kord " hakkas poiss naerma. Poiss vaatas kuidas tüdruk kätekaid tegema hakkas. " kakskümmend viis, kolmkümmend kuus, kakskümmend kaks " üritas poiss segada tüdrukut lugemast kätekõverdusi. " Võta oma aeg, ega minul siin kuskile kiiret pole, ma alles tulin ju " noogutas Brad.

[Phoenix Jennifer Fintry]

"Aga asi on selles, et minul ei juhtu," Phoe naeris ning siis krimpsutas nina. Kui poiss teda segada üritas, pööritas ta vaid silmi ning jätkas pumpamist. Damn him. Phoe hingeldas veel päris pikka aega ning siis oli jälle võimeline normaalselt rääkima,"no sul on õigus, ega sul kuhugi väga minna praegu ei ole jah." Phoenix naeris ning võttis jälle istet pingil. "Aga no minu seltskonnas olla on pigem privileeg ehk sa tegelikult ei tahagi ära minna,"tüdruk muigas ning tõmbas käega läbi patsi.

[Bradley-Stewan Eastmoon]

" Privileeg ? No siis ma tunnen end kohe erilisena " nokkis sõbralikult Bradley. Ei oska isegi kirjeldada kui kaua need kaks seal jutustanud olid, aga sel polnudki tähtsust. Sest Bradil polnud tõesti ju kuskile mujale minna. Ta võttis taskust taas suitsupaki ning sealt ühe suitsu ja süütas selle. " Mida preili veel kostab " uuris noormees, sest üht äkki oli tal mõtted täiesti otsas.

[Phoenix Jennifer Fintry]

"Privileeg jah, sa peadki olema väga meelitatud, väga paljudel ei õnnestu minu imelise seltskonnaga liituda," Phoe naeris ning ajas selja sirgu. Poisi seltskond oli lõbus. Polnud küll päris sama mis Anthony ja Lev'iga, aga Phoe nautis seda ikka. Võibolla oli asi selles, et ta ei teadnud poisi kohta midagi. Poisi lause peale Phoe mõtles veidi,"ma enam ei mäleta," ta naeratas,"aga kui sa minevikust rääkida ei soovi, siis räägi tulevikust, mida sa teha tahaksid ja mis sulle meeldib. Ükskõik mida," Phoe naeratas ning hakkas enda ümbrust jälgima.

[Bradley-Stewan Eastmoon]

" Tead ma hakkan juba selle jutu peale end eriliselt tundma " ütles Bradley naeratades. " Tulevik ? " tuli küsimuseks. " Khkhmm.. no.. esialgu tuleb siin kohaneda " Alustas ta. " Tutvusi tuleb leida ja teha endale see aeg siin õppides meeldivaks kogemuseks. " Bradley mõtles uuesti tüdruku üleüldise küsimuse peale ning jätkas " Aga tulevikus ma veel ei tea mis tööd ma tegema hakkan. Ma tahan reisida palju enne kui kuskile paikseks jään. " Noormees nõjatas selja vastu pinki ning küsis vastu: " Phoenix, mida sina tulevikult ootad ja mida mitte ? "

[Phoenix Jennifer Fintry]

"Sa peaksidki," Phoe naeris ning ootas poisi vastust tuleviku kohta,"Kohanemine on jah oluline, mi´õuidu läheb raskeks," ka poisi järgmise lause peale Phoe noogutas,"tutvuseid on egelikult siin koolis pigem lihtne leida kui sa piisavalt aktiivne oled ning sellest edasi läheb juba lihtsaks," Phoenix naeratas. "Ega ei peagi midagi veel kindlalt teadma, aga mingit aimu võiks ju olla. Muidugi on reisida alati hea idee, ma olen ise ka selle peale mõelnud." tüdruk sulges silmad,"Võibolla see kõlab väga lamedalt, aga ma tahan õnnelik olla. Pärast nii palju jamasid mentaalselt kui ka füüsiliselt ja suuri mõõnasid ma lihtsalt soovin, et midagi muutuks. Ma tahan lihtsalt rahul olla. Muidugi ma kindlat tööd ei tea veel mis teha tahan, aga arvestades seda, et ma pean ennast humanitaariks, siis midagi loovusega seotut." Phoe polnud enda jaoks midagi kindlat veel välja mõelnud, aga unistada võis alati..

[Bradley-Stewan Eastmoon]

Brdaley kuulas tüdruku lõpuni ja nõustus tüdrukuga. "Ei ole see midagi lame. Õnnelikkus on kõigile lubatud ja inimesed peaksidki olema õnnelikud. " Huvitav vaade tuleviku suhtes muidugi küll. Minu silmis loovad inimesed on teistest erilisemad, sest nad loovad midagi või teevad ja sellest jääb märk maha ja sellest tekib ka ajalugu " lausus noormees tüdruku vaadete peale mida ta ehk võiks tulevikus teha. " Kui mina tegeleksin loovusega, siis ma tahaksin olla kirjanik, kirjutada ühe väga hea raamatu millest inimesed räägiks ja paneks neid vaimustust tundma." "See on lihtsalt hea viis end väljendada ja samuti luua midagi sellist mida veel pole " rääkis noormees. Bradil oli lapsest saati hästi suur fantaseerimisvõime ja ta alati uskus millegisse mis inimesele on müsteerium.

[Phoenix Jennifer Fintry]

Phoe kehitas õlgu,"eks iga inimese jaoks on asjad erinevad. Kes mida tahab, aga ma olen lihtsalt aru saanud kuhu suunas ma liikuda soovin," Phoe naeratas,"kuigi mulle üldse ei meeldi ette mõelda, sest ma kardan, et ma viin lootused ja unistused liiga kõrgele ning pärast pettun,"Phoenix vaatas taevasse, mis iga hetkega tumedamaks muutus,"ma olen mõelnud kirjutamise peale, sest ma tean, et see on asi milles ma hea olen, aga see pole kunagi mind niiväga kõnetanud. Ma tahaksin pigem muusikat teha, aga ma ei kavatse kirjutamist eemale lükata." Phoe juba väiksest saati kirjutas laule ja väikesed raamatuid ning luuletusi, aga ta tegi seda siis kui tal loovus peale tuli. Ta ei mõelnud, et nüüd ma kirjutan jutu, vaid tal tekkis idee ning ta hakkas seda arendama. Sellepärast oligi tal koguaeg märkmik kaasas. Nüüd on ta aga märkmikust loobunud ning tihti tänu sellele lähevad ta ideed kaotsi.

[Bradley-Stewan Eastmoon]

Brad mõistis tüdrukut seoses elu elamise koha pealt. " Ma just võtan kõigepalt eesmärgi ja siis püüdlen selle poole nii palju kui saab, aga jah liiale ei maksa minna. Samm sammu haaval midagi teha " naeratas noormes. " Muusikat saab ju samamoodi kirjutada. See on ju samamoodi millegi loomine ja sõnumite edasi kandmine " muigas Brad. " Kas sa raamatuid ka loed ? Kui jah siis milline kirjandus sulle meeldib? Mulle meeldivad krimikad ja fantaasia raamatud. " Poiss võttis taskust taas suitsu. Taevas tõesti oli hämaraks kiskunud, aga kell oli ka juba piisavalt palju. Naljakas, et Bradley oli ajataju täitsa kaotanud.

[Phoenix Jennifer Fintry]

"Tähtis on omada unistusi, aga mitte nendega liialdada," tüdruk noogustas ning naeratas, sest talle meeldis kuidas poiss mõtles ning et ta omas enda arvamust. "Muidugi saab muusikat kirjutada. Muusika on üldse väga paindlik. Aga nagu sa juba ütlseid, siis tähtis on sõnumite edasi kandmine ning tihti on kõige raskem sõnumi leidmine, millega alustada." Phoe hingas välja külma õhku, aga tal endal ei olnud külm. Ta silmitses poisi suitsu ning kuulas siis poisi küsimust. Tüdrukule ise polnud kunagi suitsetamine eriti meeldinud. Ta oli suitsetanud küll, aga see ei pakkunud talle just eriti suurt naudingut. Ta suitsetas ainult siis kui ta enam endaga hakkama ei saanud või tal oli meeletult suur stress. "Ma loen raamatuid küll, aga mitte väga palju. Aga kui ma loen, siis enamasti kas mõrvamüsteeriumid või filosoofilisi teoseid. No muidugi ma olen nõus ka muud lugema, aga need teemad on mulle alati kõige huvitavamad tundunud."

[Bradley-Stewan Eastmoon]

" Tõsi ta on " nõustus Brad tüdruku unistuste jutuga. " Minu meelest kõige lahedam on siis, kui sa parasjagu teed midagi või oled kuskil ning pähe tuleb mingi viisijupp mis meeldima hakkab ja sellele lisada mingi random sõnum. Samas konkreetse sõnumi edastamise puhul ongi raske. Nagu tahaks palju öelda, aga mida öelda ja kuidas seda väljendada " naeris poiss ja laiutas käsi. " Päris tore ja huvitavad teemad lugemiseks. Mitte, et need imelikud oleks. Igal ühel ongi oma punkt mis huvi pakub " noogutas ta pead kuuldes mis tüüpi kirjandus tüdruk loeb. " Millist muusikat sa kuulad ? " tulistas noormees järgmise küsimuse, et aimu saada rohkem tüdrukust.

[Phoenix Jennifer Fintry]

"No täpselt," Phoe näole tekkis suur naeratus. Ta ei uskunud, et poiss nii tarka ja mõistlikku juttu rääkida võib. Ta nõustus iga poisi suust väljuva sõnaga. Imeline. Phoe oli rahul, et leidis inimese, kes teda mõistab ning tema jutust aru saab."Aga kurb ongi see, et paljudel inimestel on niipaljut öelda, aga nad ei leia väljendusviisi kuidas see inimesteni tuua, selletõttu läheb nii palju raisku." Phoe ohkas ning vaatas poisile otsa,"millist muusikat? Ma olen tüdruk, kes eelistab 80date ja 90date muusikat ning rokki. Muidugi ma võin muud ka kuulata, aga need mulle kõige südamelähedasemad," Phoenixile meeldis alati muusikast rääkida,"ja kuidas sinuga?"

[Bradley-Stewan Eastmoon]

Poiss kuulas tüdruku vastuse ära. " Päris hea " ning muigas. " Tead, ma kuulan muusikat täiesti seinast-seina. Kõik sõltub tujust ja laulust iseeendast. Seega võib olla päevi kus mul käib toas rahulik sümfoonia ja teinekord hoopiski hevimetal või popmuusika " vastas noormees ning tõmbas mahvi enda suitsust. " Mul on mingi oma kiiks, et kui ma kuulan mingit laulu ja keskendun sõnadele siis tihti silme ees ma loon visuaali, et milline võiks olla selle laulu video. Selline hajemeelne fantaasia friik nagu ma olen " ning naeratas.

[Phoenix Jennifer Fintry]

Phoenixil oli suu poisi jutu lõpuks juba lahti vajunud,"kas sa teed nalja? Mul on täpselt sama moodi. Küll ma kujutan üht, küll teist ette. Nii on palju huvitavam," naeratus Phoe suus oli nii lai, et talle oleks vabalt võinud keegi banaani küljega suhu toppida. "Ma olen avastanud, et vana aja musika sõnumid on minu jaoks kuidagi tähendusrikkamad. Pole ainult see break-up, make-up ja heartbreak jama mis praegu, vaid on sõnum. Ja ma hindan seda muusikas." Phoenix hakkas täitsa lampi laulma, sest once ta juba muusikast rääkima hakkab, ta läheb all in. "Aga sul mõni lemmiklaul ka on?"

[Bradley-Stewan Eastmoon]

" Just nii. Minu arust on see nii imal kui aina lauldakse armastuse valust ja vahel laulu sõnum on kellegi üle kohut mõista või süüdistada. Vahel võiks laulda ka just õnnest ja elust mitte alati ainult armastusest. " Vastas poiss ning naeratas. Ta tõmbas viimase mahvi suitsust ja viskas koni pingi kõrval olevasse prügikasti. " Hmm mul ei tule hetkel ükski laul pähe kui aus olla " Kehitas Brad õlgu kohmakalt naerdes. Poisi pea oli tõesti täiesti tühi ning isegi keskendumise peale tal ei tulnud mitte ükski laul pähe, sest talle meeldisid paljud laulud.

[Phoenix Jennifer Fintry]

Phoe oli selles momendis meeletult õnnelik. Alati oli tore leida inimest, kellega sa saad enda kirge jagada ja kes mõistab sind ja sinu mõtteid. Phoenixile oli selleks inimeseks Brad. Kuigi ta ei taha seda tunnistada, siis ta on isegi õnnelik, et see kivi talle ette tuli ning ta näoli käis. "No pole hullu. Nagunii on muusikaga nii, et parimat valida on võimatu. Minga on sama moodi." Phoe naeratas,"aga isegi kui laulu pole, siis äkki on mõni raamat?"

[Bradley-Stewan Eastmoon]

" Ütlen siis parem, et häid laule on palju ja päris lemmikut ei peagi olema " naeratas Bradley. " Just täpselt. Olen sinuga nõus selle koha pealt. Hea, et üldse head muusikat tehakse " ning muigas. " Ei ole küll otseselt lemmik raamat, aga mulle meeldis kunagi üks raamat nimega Tumedate Liblikate Kodu. See oli päris hea " Tegi tähtsa näo muiates pähe. " On sul mingi kindel raamat mida loeksid uuesti ? " küsis poiss vastu.

[Phoenix Jennifer Fintry]

Tüdruk mõtles hetke,"ma olen selle kohta kuulnud, aga lugenud pole ja mul pole aimugi millest see räägib, aga mulle on alati meeldinud Dorian Gray portree. Kuigi seda oleks mul rakse teist korda uuesti läbi lugeda, sest mul on see umbes viis korda läbi loetud. See on minujaoks selline raamat, et iga lugemisega saan ma asjadest teistmoodi aru. Aga eks muidugi vanus paneb ka asju teistmoodi mõistma," Dorian Gray portree oli tüdruku lemmikraamat olnud juba mitu aastat. Ja kuigi oli raamatuid mida ta väga nautis ning jõudsid väga lähedale Dorian Gray'le, siis ükski polnud päris see,"oled seda lugenud?"

[Bradley-Stewan Eastmoon]

Poiss naeratas ning sõnas " Olgu, pole hullu. Mina kahjuks sellest raamatust pole midagi kuulnud, aga tundub, et hea raamat kui sa seda viis korda juba lugenud " muigas Bradley. " Vanus mängib üldse paljudes asjades rolli. Üldse kui vaadata oma vanu pilte või päeviku kirjutisi siis tuleb vahel mõte, et kuidas ma sain nii naljakas või rumal olla " ning naeris.

[Phoenix Jennifer Fintry]

Phoe oigas,"miks sa pidid seda vana aja asja mulle meelde tuletama. Mu kõik märkmikud olid täis kuidas ma mingi järgmise poisiga, kellega ma liivakastis mängisin, abiellusin. Kind of desperate," Phoenix naeris,"ja ma üritasin kolmeteistkümne aastasena raamatut kirjutada. Plot oli umbes, et oli popstaar ja badass tüdruk ja nad saavad kokku ja kaklevad ja siis armuvad ja POW, abielus ning viis last. Sellel ajal oli mu suurim loomekriis," tüdruk naeris ning mõtles lugudele, mida ta oli kirja pannud."Aga muidugi aeg ja vanus muudavad perspektiivi elule ja maailmale väga palju. Mõned inimesed lihtsalt oskavad seda ära kasutada, mõned ei oska."

[Bradley-Stewan Eastmoon]

" Vanad asjad võivad olla totrad, aga läbi nende asjade sa näedki kuidas sa oled välja kasvanud või muutunud " noogutas Brad. Ta hakkas naerma kuuldes tüdruku jutu peale kui ta 13 aastaselt sellise sisuga raamatu tahtis kirjutada. " Vot sellist raamatut oleks hea meelega tahtnud lugeda " Muigas noormees, küll mitte nokkivalt aga pool naljatades. Brad noogutas tüdruku viimase lause peale nõustusega. " Jah. nii ongi, aga jah tagasi vaadates mineviku tehtud asju, isegi mis olid negatiivsed siis ma mõtlen, et järelikult see pidigi nii olema ja parem meenutan endale seda aega positiivselt " ning naeratas tüdrukule positiivsust sisestava pilguga.

[Phoenix Jennifer Fintry]

"See on muidugi tõsi. Vanad asjad panevad aluse sellele, kes me oleme ning meie iseloom, teguviis ja käitumine vorbitakse nende aastatega üha defineeritumaks, kindlamaks ja muutumatumaks. Sündides me oleme nagu üks üleni valgete lehtedega raamat. Mida aeg edasi, seda rohkem värvilisi jooni ning kujundeid sinna lisatakse. Need määravad ära kes me oleme. Iga kriip tähistab uutiseloomujoont, uut osa isiksusest. Kuni oma viimastel minutitel avad sa raamatu ning näed, et kõik lehed on värvidega täidetud. Ja selles hetkes sa saad aru, et see oled sina. Kõik tõusud, kõik mõõnad. Kõik sündmused defineerivad sind kui inimest. Sinu kahetsused, sinu rõõmuhetked, sinu suutlikus armastada ja õnnelik olla. Need teevad sinust sinu. Ja kuigi sa võid rada mööda kõndides muutuda, aga on see osa sinust, mis on juba nii palju täiustunud, et see ei muutu kunagi. Ja see ongi tõeline sina," Enamus inimesed arvasid, et Phoenix on üks rumal eluraiskajast tüdruk, aga mingil hetkel sai ta ise aru, et tal on maailmale pakkuda palju rohkem. Tüdruku mõtted ning arusaamad asjadest olid tihti palju keerulisemad, kuid samas palju lihtsamad kui 'intelligentsetel' inimestel ja muidugi võis loovus selles osakest mängida, aga kuigi inimesed ei teadnud kes Phoe oli, siis tema natuke teadis. Ta oli praegune hetk. Ta oli need värvilised kriipsud tema värviraamatus. Praeguses hetkes oli ta täuslik. Enda parim variatsioon, sest ta näitas posile enda hinge ning seda, et temal on kõik paigas. Usu või ära usu.

[Bradley-Stewan Eastmoon]

" Nüüd ütlesid sa kõik mida ma mõtlen. see kõik on väga õige " nõustus Brad Phoenixiga täielikult. Poiss mõtles endamisi, et tüdrukul tundub olevat väga avar silmaring ning talle meeldis see. Bra oli oma elus kohanud palju pealiskaudseid inimesi keda huvitasid ainult mingid kindlad asjad ning nad ei vaevunud nägema pisiasju või mõtlema teise nurga alt. " Kõige selle jutu ajamise käigus tundud sa väga teadlik inimene olevat. Ma ei mõtle intelligentsust, kuid selleski ma ei kahtle, aga et rääkida nii laias kaares elust, siis on seda meeldiv kuulata. " kiitis noormees Phoenixit. " Kui see 13 aastane tüdruk tahtis nii väga kirjutada raamatu, siis ma ei kahtlegi selles, et tüdruk kes hetkel siin selles hetkes minuga kõneleb, kirjutaks ta väga hea raamatu mida ma meeleldi loeks. " naeratas Brad.

[Phoenix Jennifer Fintry]

"Mind lihtsalt häirib see kui inimesed ei mõista mis nende ümber ja sees toimub ning nad teevad maha neid, kellel on asjad natukegi selged," Phoe ohkas,"ma ei väida, et ma olen mingi üdini läbivalgustatud õpetlane, aga minu jaoks on oluline mõndasid asju mõista. Tuleb küsitleda igat su ümber toimuvat reaktsiooni, igat liigutust, igat mõtet, igat hetke. Kui sa suudad mõista miks ja kuidas mindagi töötab, siis sa saad ennast selle kaudu muuta. Ma olen alati uskunud teistesse võimalustesse. Muidugi ma ei anna neid kergekäeliselt, aga inimesel peaks olema võimalus näidata oma tõelist värviraamatut. Inimese määrab ära see, mida ta teeb peale seda kui teine võimalus on talle antud." Phoenix ohkas ning viskas pingile pikali, toetades jalad poisi sülle."Aga mis asi on üldse intelligentsus? Kas intelligentsus on see, et sa oskad numbreid õigesti kokku liita. Või sa tead mis aastal midagi toimus. Või siis sa tead kus maailmas midagi asub? Üks asi on hea mälu, teine asi on mõistmine, arusaamine ja avastamisvalmidus. Keegi pole meist nii tark, et tal poleks enam midagi maailmalt ja inimestelt õppida. Ja kuigi on inimesed, kes on omandanud kohati inimese mõistmise ja maailmast aru saamise kunsti, siis nad ei tea tegelikult mitte midagi. Mitu universumit on? Kas me oleme terves maailmas üksi? Keegi ei tea vastust. Ja kuni vastust pole, siis keegi ei saa kõike teada." Phoe sulges silmad ning naeratas poisi kommentaari peale,"vaatame kuhu minu tee mind viib, võibolla avaneb sull võimalus seda kunagi lugeda." Phoenixi näol püsis rahutu kuid samas üdini rahulik ilme. Tema näo järgi võis tunduda, et ta otsiss vastust paljudele vastamata küsimustele, aga samas sai vastuse paljudele teistele."Mis sa arvad, kas me oleme siin universumis üksi?"

[Sponsored content]