Uus algus..

[Bradley-Stewan Eastmoon]

vihisev sügistuul, lehed kukuvad puudelt ning taevas kisub nutuseks. :" Oli alles pikk reis siia kooli " mõtles Brad endamisi ning silmitses uhket hoonet enda ees ja ohkas. Noormees liikus pingi poole mis oli tema kõrval ja lohistas kohvri enda järel. Noormehe pea oli erinevaid mõtteid täis ning ta otsustas võtta hetke vaikselt istudes, et mõne aja pärast siseneda lossi. :" Võtan ennast kokku, ma saan hakkama. Kõik läheb nii nagu minema peab ", mõtles Brad.

[Phoenix Jennifer Fintry]

Phoenix oli just enda jooksuringilt tagasi jõudnud ning põikas sisehoovi sisse. Talle oli alati meeldinud seal enda harjutusi teha. Ta ei tea miks. Täna oli olnud ideaalne jooksuilm, piisavalt soe, et külm ei hakkaks ja tuul pakkus tüdrukule aeg ajalt jahutust. Vaadates taevasse, arvas ta, et lähimal ajal võib sadama hakata, aga see polnud veel päris kindel. Kuigi Phoe oli väga hea tasakaalu ja kordinatsiooniga ning ei koperdanud kunagi, siis täna juhtus just see. Vaadates kõrvale, suutis ta ühe väiksema kivi otsa komistada ning kõhuli käia. Maas pikutades liikusid ta silmad poisile, kes parajasti istus pingil, kõrval kohver. Phoe peast käisid läbi vaid kaks mõtet. Üks, poiss oli siin uus ning kaks, ta suutis just siis kukkuda kui tal publik oli. Great job Phoe mõtles tüdruk ning langetas enda pea murule, tahtmata piinlikusest üles tõusta. Real smooth

[Bradley-Stewan Eastmoon]

Sellise koera ilmaga Brad oli jõudnud vaid hetke istuda kui kuulis plärtsatust. Ja siin ta oligi. Kõrval neiu kõhuli maas. Poiss kõhklemata tõusis ja liikus neiu poole. " Nägin mis ma nägin..kas Sinuga on kõik korras ? " ning jäi uudishimulikult tüdrukut vaatama. " Kas ma võin sinu heaks midagi teha? Kas sa suudad tõusta " oli poiss hämmelduses.

[Phoenix Jennifer Fintry]

Oh no, tüdruk juba kuulis kuidas poiss ta poole liikus, arvatavasti arvas, et tüdruk hakkab surema või midagi sellist. Selle asemel, et surra, hakkas Phoe naerma. Yeah, laugh it out. Pole üldse imelik. "Teeme nii, et sa parem ei näinud," Phoe lõi viimast korda peaga vastu maad, toetas siis käed maha ning tõusis püsti,"minuga on kõik väga hästi, tänan, et muretsesid," Phoenix pühkis enda pluusi ja püksid puhtaks ning jäi poisile otsa vaatama,"sa saad mu jaoks nii palju teha, et sa ütled kes sa oled ja kust tuled, sest ma olen 100% kindel, et sa oled uus." Phoenix viipas kohvri poole ning ootas vastust. Üks clue oli kohver, teine oli see, et ta polnud poissi veel kordagi näinud.

[Bradley-Stewan Eastmoon]

Nähes, et neiuga on kõik korras ja ta tegi pisikesest õnnetusest pigem naljaks ümber siis poiss hoidis end tagasi. " Olgu, ma ei näinud midagi " tõstis noormees kulmu ja muigas. Kuuldes tüdruku küsimust tema päritolu ja tema enda kohta kohkus noormees ja keeras pilgu kõrvale. Kõikidele nendele küsimustele millele neiu ootas vastust, vastas Brad " Jah, ma olen uus..tore et sinuga on kõik korras " ning vaatas ebavlevalt tüdrukule otsa. " Mu kohver..vaata et sa rohkem ei kuku.." vastas noormees napisõnaliselt ja läks tagasi oma kohvri juurde ja istus pingile. Oli asju millest ta ei saanud rääkida, kuid tema pea oli just neid samu mõtteid täis. Ta haaras taskust suitsupaki ning võttis sealt suitsu ja süütas põlema.

[Phoenix Jennifer Fintry]

"Sa ei pea vastama. Ma saan väga hästi aru sellest, usu mind," Phoenix üritas naeratada, aga ta silmis oli näha ka ebamugavust. "On asju millest mitterääkimine on mõistetav."Sa ei pea nii ebalev olema. Chill, kui ei räägi, siis ei räägi, aga ära lase sellel enda mõtteid halvata," Phoe polnud selles nõustamise asjas just eriti hea, aga oli asju mida ta omast kogemusest mõistis,"Igatahes, tere tulemast siia imelikku kohta, ma olen Phoenix ja ma tavaliselt ei kuku kunagi." ta pidi selle viimase osa lisama. Ei tahtnud endast halba muljet jätta.

[Bradley-Stewan Eastmoon]

" Phoenix..ma tänan.." Poiss krimpsutas näoilmet kaasamõistva ilmega ning jätkas oma suitsu tõmbamist. " Ega kukkumine pole häbiasi " lisas ta tühja kohta vaadates. " Me kõik kukume, peaasi ,et suudame tõusta " lihtsalt mainides ning keeras pilgu tüdruku poole. " Usu mind. See koht on nagu koht ikka. Ja imelikus pigem rikastab " ning naeratas tüdrukule. " Minu nimi on Brad. Bradley - Stewan Eastmoon " ja keeras pea jälle tühjusesse ja jätkas suitsetamist.

[Phoenix Jennifer Fintry]

"Phoenix... on alati nõus aitama," Phoe mõtles veidi ning tegi paranduse,"peaaegu alati." Tüdruk istus maha, mitte pingile ning vaatas poisi poole. Ei tea, kas ta on stressisuitsetaja või igapäevane? See tegelikult ei olnud hetkel oluline ka. "See oli liiga diip. Aga ma kohati nõustun," Phoenix kehitas õlgu ning jälgis poissi hoolikalt. Iga inimene oli omamoodi saladusi täis. Nii oli ka tema. Ja just saladused olid need, mis teda kaitsesid. "Koht on nagu koht ikka ning imelikkus rikastab. Oh, see võiks Sigatüüka motto olla," Phoe naeratas, paljastades enda hambad. "Tore tutvuda Brad," tüdruk noogutas heakskiitvalt ning lisas,"ma olen Slytherinis. Ja sa?" Miks ta nii palju rääkis??

[Bradley-Stewan Eastmoon]

Poiss kuulas neiu lõpuni ning lausus. " Ma oleksin tahtnud saada Slytherini, kohe väga. " ning tõmbas viimase mahvi enda suitsust. Kohe tulistas ta järgmise küsimuse " Phoenix..Kuidas sinule endale see koht meeldib? Kui tohib küsida siis kust sa tuled ja mismoodi sa siia (niiöelda) kohta sattusid ? " poiss vaatas korra niiöelda panoraamselt koha üle " Pole ju sellel kohal midagi häda " ning jäi küsimusliku näoga tüdrukule otsa vaatama.

[Phoenix Jennifer Fintry]

"No eks sa siis oled tegelikult teistsugune kui sa arvad, et sa oled," Phoe kehitas õlgu. Ega ta ka täpselt ei teadnud kuidas see asi toimis. Ta sai aru, miks ta Slytherini sai, aga mõnikord jäi talle siiski süsteem arusaamatuks. "Kuidas mulle meeldib? Ma tegelikult austan ja armastan seda kohta. Jah, on olnud momente, kus ma tahaksin siit ära saada, aga Sigatüügas on mu kodu ja siin on mu inimesed. Niiet oleks vale kurta." Phoe mõtles veidi,"ma parem ei räägi enda minevikust, aga ma ütlen nii palju, et ma tulen Londonist ja mu vanemad on ka selle kooli lõpetanud. See oli juba ette teada, et ma siia satun." Phoenix sulges silmad,"kohal ei olegi midagi viga, tihti on asi inimestes ja minus ning seda on palju raskem muuta kui kooli kuvandit." Phoe teadis, et tema oli paljudes asjades süüdi ning tal oli kahetsusi, aga ta kindlasti ei kahetse, et ta siia tuli. Jah, tal oli siiin olnud väga halbu kogemusi, aga ta suutis hakkama saada. "Küll sa harjud."

[Bradley-Stewan Eastmoon]

" Vot tahaksin ise ka teada milline ma olen " vastust endale vastust andes ja mitte neiu vastust saada. " Olgu, ma saan EHK (rõhutades) aru. Minu vanemad polnud siin kunagi käinud " vastates noormees sai aru, et on liigne vastus ja vaatas oma kohvri poole. Poiss neelatas ja keeras pilgu tüdruku poole " Jah. ma üritan seda teha. " Poisil tuli palju mälestusi meelde mis teda olid nurka surunud ja ta ei osanud rohkem kuidagi olla ja esitas tüdrukule lihtsalt totaka küsimuse " Oled sa kindel, et kukkused liiga ei teinud endale ? " ja üritas ise asjalik välja paista.

[Phoenix Jennifer Fintry]

"Kui aus olla, siis ega ma ka täpselt kindel ei ole kes ja milline ma olen. Aga see käibki inimeseks olemise juurde," Phoenix naeratas. Ta polnud harjunud sellise jutuga, aga no oli ka aeg. "No paljude õpilaste vanemad pole siin varem käinud," Phoe vaatas poisi näoilmet,"aga ilmselgelt see on touchy subject sulle ehk ma ei puuduta seda enam." Phoe tegi paar kaelaringi ning jälgis poisi nägu. Tal oli palju probleeme ja tal oli palju jamasid, aga Phoenix oli viimane inimene, kes teda judgema oleks hakanud. Kes teda judgeda oleks tohtinud. Tüdruk kergitas poisi poole kulmu,"kas sa väidad, et ma räägin nii imelikku juttu, et kukkumine oli mulle kuidagi halvasti mõjunud?"

[Bradley-Stewan Eastmoon]

Poiss naeris ja lausus " Ei sa ei räägi imelikku juttu " ja jätkas " nagu ma eelnevalt ütlesin..me kõik kukume, peaasi, et suudame tõusta " Brad oli suhteliselt segaduses, et mida või kuidas vastata. " Kui ma olen aus sinuga Phoenix, siis ma ei tea kes siin koolis on, kelle vanemad siin koolis on olnud..ma olen lihtsalt uus ja pean oma pildi kokku panema " naeratades tüdrukule. Üht äkki mõtles poiss tüdruku kukkumise vastuse peale taaskord ja lausus " Kui sul mõnikord aega on, võiksime koos minna jooksma. Ma armastan joosta. Ehk näitad mulle parimaid metsatukki, radu kus joosta..kui sobib ? " ning pani pläsku taskusse. " Vabanda mind, võibolla ma olin liiga kohatu..otsekohene.. eks sa ise otsustad..lihtsalt..oleks tore..ehk " ning vaatas ebavleva näoga tüdrukugu poole.

[Phoenix Jennifer Fintry]

"Oled kindel?" Phoenix naeris. See polnud otseselt just küsimus,"jajah, see diip jutt, mäletan küll." Phoe tõmbas näppudega läbi patsi ning kuulas poissi,"No ega sa ei peagi kõike teadma, aga sa pead õppida aksepteerima," tüdruk kehitas õlgu,"siin sa näed asju mis on imelikud, naljakad, ebaeetilised ja nii edasi, aga kokku moodustab ühe terviku. Kohanemine võtabki aega, aga tuleb endast teha kõik võimalik, et see võimalikult mugavalt ja lihtsalt läheks. Jah, on asju mille üle meil kontrolli pole, aga nende asjade pärast ei tasu ju muretseda ka," Phoenix naeratas poisile. ta peaks õnnlik olema, et tüdrukult nii palju deep stuffi kuuleb, sest ta tavaliselt hoiab vestlused pinnapealsed. Poisi küsimuse peale tüdruk naeratas,"esimene samm kohanemise lihtsustamiseks on enesekindlus. Mida sinul praegu millegipärast tundub nappivat. Ma oleks väga hea meelega sinuga nõus jooksma minema. Siin on väga head jooksurajad," Phoe noogutas,"ja sa tegelt ka peab lõpetama selle ebakindluse. Või noh, vähemalt minu juures," Phoe naeratas ning vaatas selja taha. Ta arvas, et kuulis midagi, aga nähes vaid tühjust, raputas tunde maha.

[Bradley-Stewan Eastmoon]

" Jah " vastas poiss veits kohkununa. " Ma annan endast parima " oli Bradi kiire vastus. " Phoenix, ma saan sinust aru. Eks ma üritan seda mõista läbi sinu sõnade..Phoenix" Poiss keeras pilgu järsult maha kuuldes tüdruku arvamust tema enesekindlusest. " Olgu nii nagu ta on " vastas ta järsult ja üritas siis teema viia tüdruku lause lõpuni " No siis saad mulle neid häid jooksuradu näidata ". " Ära muretse siin ei ole kedagi peale meie kahe " vastas noormees äkitselt märgates tüdruku reaktsiooni ja lisas " Ilm on sombune, sügis teeb oma töö " ja haaras tagi hõlma alt uuesti pläsku.

[Phoenix Jennifer Fintry]

"Anna jah ja ära ole sellise näoga nagu ma tuleks sulle kallale," Phoe pööritas silmi. Võibolla ta kartiski midagi, aga kuni tüdrukul selle kohta fakte polnud, tundus see lihtsalt naljakas. "Brad, sulle meeldib mu nimi nii palju, et sa seda kogu aeg kordad? Brad," Phoenix hakkas naerma, talle oli teistsugune kuulda enda nime ühes lauses nii mitu korda. "Aga ma ei saa sind muidugi sundida midagi tegema, sa pead iseennast aitama," Phoe naeratas,"ma kindlasti näitan sulle häid jooksuradu ja sa oled veel üllatunud," Phoenix tõusis maast ülesse, sest ta jalad tõmbasid juba krampi, seejärel istutas ta ennast pingi peale istuma. "No minu esimene instinkt on kontrollida ega oht lähedal ei ole," Phoe tegi Brad'ile silma ning siis krimpsutas nina,"sügis on minu jaoks kõige ebameeldivavam aastaaeg."

[Bradley-Stewan Eastmoon]

Poissi ajas tüdruku lause muigama. " Olgu. ma ei mõelnudki seda " ning naeratas ja tundis end kergemalt. " Ma olen pärit vanast suurest suguvõsast. Minu ema kõnetas meid kõiki nimepidi. Vabandust. Loll harjumus.Khmm " ja jätkas " Lihtsalt harjumus.." ja naeratas. " Muidugi ma tahaksin jooksuradu näha. Minu hommikud algavadki alati jooksmisega. Muidu ujuks ka..aga sügis ju.. " ning haaras sõõmu pläskust. " See on viimane paik kus oht saaks tulla " muigas noormees ja tõstis kulmu tüdruku lause peale. " Preili Phoenix, kõike tuleb võtta nii positiivselt kui saab, sest see kõik on antud meile kingitusena " vastas Brad ja naeratas taas.

[Phoenix Jennifer Fintry]

"Kuigi ma pean hoiatama, ma võin päris vägivaldseks muutuda kui keegi mind väga närvi ajab, niiet ära ära ehmata," Phoe naeris,"No kui harjumus, siis harjumus, aga tunnista, et sulle tegelikult meeldib mu nimi ikka ka," tüdruk tegi Brad'ile silma. "Ma jooksen tavaliselt viis korda nädalas. Mõnikord muidugi rohkem, mõnikord vähem. Oleneb ilmast ja koolist ja nii edasi," Phoe kehitas õlgu,"ujumine on minu jaoks okei, aga pole sellest just vaimustuses." Tüdruk ajas jalad sirgu ning vajus tooli peale lössi. "Sa kunagi ei tea kus oht võib olla, alati tuleb olla ettevaatlik, sest kui sa enda seljatagust ei vaata, siis võib lappama minna," Phoenix naeris,"aga Brad, see lause ei teinud mulle sügist meeldivamaks." Phoe silmitses poisi pläskut,"kuna sa nii agaralt enda pläsku sisu rüüpad, siis kas sa tahad mulle ka jagada?" Phoe muigas. Hey, sporti teha on raske ning ta oleks seda auhinnana võtnud.

[Bradley-Stewan Eastmoon]

"Vägivaldsus on kõige pisem asi " vastas poiss tõsiselt ning tõi uuesti naeratuse näole " Muidugi sul on ilus nimi " ja vaatas tüdrukut. " olgu, sa oled tubli, et nii palju sporti teed. See on ainult hea. Minule näiteks meeldib palju sukelduda, just kuhugi kus on ees teadmatus, et mis sind ees võib odata " ning muigas. " Sul on selle koha pealt õigus " vastas noormees neiu lausele ohtu silmas pidades. " Sügis ei peagi kõigile meeldima. Pardon. Loomulikult jagan " vastas Brad.

[Phoenix Jennifer Fintry]

"Ma ei taha olla vägivaldne, aga mõnikprd jõuavad asjad piirinni, mille ületamine on lihtsalt alandav," Phoe kehitas õlgu,"tavaliselt ei ole noorde enda nimest vaimustuses, aga Phoenix on mulle alati meeldinud. Ma austan ja hindan föönikseid väga. Nendes on mingi eriline lootus ja usk. Nad on mu hingeloomad," Phoe naeris viimase lause peale. Hingeloomad? Mida kuradit Phoe? Kuigi ülejäänud jutt oli tõde, siis hingeloomad? Oeh jah. "Sport on minu põgenemine reaalsusest ja see on tihti vajalik," Phoe naeratas. Jah, ta armastas joosta ning temale oli jooksmine nagu teistele raamatute lugemine. "Been there, done that, tean, et alati tuleb olla pigem ettevaatlik kui pärast kahetseda," tüdruk naeris ning noogutas, sest tema ei hakanud enda arvamust sügisest muutma. Tüdruk haaras pläsku, võttis sõõmu ning andis tänades selle poisile tagasi. Tal oli seda praegu vaja.

[Bradley-Stewan Eastmoon]

" olgu " lausus Brad samuti õlgu kehitades ningl isas " Phoenix on väga ilus nimi.. omamoodi müsteerium " ning isegi kui tüdruk ei öelnud rohkem midagi mõtles ta just sel hetkel samuti Fööniksi peale ja nende tuhast tõusule. Nagu Brad oli..oli ta alati veits omamoodi kidakeelne ning noogutas neiule kui ta ulatas talle tema pläsku. " Minu silmis pole sport ainult reaalsusest põgenemine vaid ka ise enese ületamine. Pärast on parem tunne kui oled jälle suutnud midagi korda saata " vastas poiss. " Kuid ma nõustun sinuga siiski " ja võttis sõõmu.

[Phoenix Jennifer Fintry]

"Nii tore, et mu nimest nii palju juttu," Phoe muigas,"nii nimi on müsteerium ja ma ka julgen arvata, et mina olen müsteerium," tüdruk naeratas,"aga on kuidas on, ma olen rahul," Phoenix ajas selja sirgu ning vajus jälle lössi. "Muidugi on iga kord sporti tehes endaga võislus. Sa võid võistelda enda tahtjõuga, ajaga, kiirusega, kordadega, aga enamasti tuleb võistelda endaga kui tervikuga. Võites mõnda aspekti oled sa ka ennast võitnud ja mis veel sellest parem saab olla," tüdruk muigas,"kuigi teisi on ka päris tore võita." Phoenix oli just tugev humanitaar(välja arvatud ajalugu) ning tugev sportlane. Kui aga siduda loovus spordiga kokku, siis on tuemus 10x parem.

[Bradley-Stewan Eastmoon]

"No just " nõustus Bradley Phoenixiga. " Mulle meeldib teisi võita, mitte sellepärast et end paremini tunda teistest, aga see näitab kuhu maale ma suudan teistest enim jõuda..Vabanda see kõlab hästi isekalt või isegi ebameeldivalt aga ma mõtlesin seda positiivses mõttes. " naeratas poiss. "Tore, et vahel suudab mõni kivi kukutada toreda neiu minuga juttu ajama siia pingile. Võiks öelda kohe, et kas see peaks viimaseks korraks jääma " Muigas Brad kiuslikult kui sõbralikult.

[Phoenix Jennifer Fintry]

"Nojah, ega igal inimesel on enda valikud, enda rajad, enda eneseületused. Minu oma lihtsalt osutus spordiga seotuks," Phoe tegi pearingi,"see ei kõla isekalt ega ebameeldivalt, see kõlab enesekindlalt ning lootusrikkalt, mis vaid annavad inimese iseloomule juurde. Ja no tegelikult kõik peavad olema mõnikord isekad, sest neil on see õigus. Nad väärivad seda," Phoe muigas,"aga see oleks võinud ka nii juhtuda, et ma jään püsti. Ma ei kuku kunagi ja nüüd just siis kui sina siis peasitsesid suutsin ma mulda suhu ajada," Phoe naeris ning krimpsutas siis nina. Great advice, ära söö mulda. "Kindlasti see ei jää viimaseks korraks," Phoe naeratas,"aga kui sa minu kohta üha rohkem teada saad, siis teeme nii, et sa ei ehmata ja jookse minema." Tüdruk hakkas naerma, polnud nii hull midagi, aga natuke peab ju nalja ka saama.

[Bradley-Stewan Eastmoon]

" okei " ütles poiss tüdruku vastut mõistvat. " aga seekord ei juhtunud. Ära muretse ma olin niikuinii omades mõtetes lihtsalt plärtsatas äratas mind mu mõtetest, seega sellega said sa hakkama " muigas Brad ja jätkas " Ma ei saa sulle öelda, et usu mind ,et ma millegi peale enam ei oskaks ehmatada.." muutus poiss tõsiseks ning kiirelt tõstis kulmu " Kui mul on joosta vaja, siis me jookseme kuna sa näitad mulle neid jooksu radu " ja pilgutas silma sõbralikult.

[Sponsored content]